:format(webp)/nginx/o/2017/06/05/6750401t1h6c8f.jpg)
/nginx/o/2019/02/08/11773895t1h0c0f.jpg)
Migreeni peetakse ühiskonna jaoks üheks kõige kallimaks neuroloogiliseks haiguseks. Neuroloog räägib, mis annab märku algavast migreenihoost ja kuidas suhtuda peavalu vaigistamisesse.
Neuroloog: migreeni puhul valuvaigistitega koonerdada ei tasu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aasta esimeses Terviseuudiste raadiosaates rääkis neuroloog ja Lääne-Tallinna Keskhaigla närvihaiguste keskuse juht ning Astra Kliiniku arst Katrin Gross-Paju migreenist ja selle ravist.
Probleem on selles, et migreenivaluga päev on inimese elust tegelikult kustutatud – ta ei saa midagi asjalikku teha, ei saa üldse midagi teha, rääkis Gross-Paju. Tema sõnul tuleks kindlasti arvestada ka sellega, et migreen on ettearvamatu. On üsna tüüpiline, et inimesel on tööl tähtis kohtumine, kuid see tuleb tühistada. Või on inimene teinud nädalalõpuks kenad plaanid ja siis selgub, et neist ei tule mitte midagi välja, kuna on kohutav peavalu. Ja kui see kordub nii mitu nädalavahetust järjest, võib perekond küsida, kas sa teed seda meelega.
Sümptomid algavad päev varem
Arvatakse, et migreeni eelsümptomid algavad umbes 24 tundi enne tegelikku peavalu teket. Peame ka arvestama, et peavalu on vaid üks migreeni aspekte. Üheks eelsümptomiks on kaelalihaste kangus või pinge, tavapärasest suurem väsimus, närvilisus, depressiivsus. Inimene haigutab näiteks tavapärasest rohkem või tekib isu millegi järele, mida ta tavaliselt eriti ei armasta. Need võivad olla vihjed. Teisalt räägitakse viimasel ajal palju, et migreen ei ole ainult peavalu. On ka iiveldus, oksendamine, valguskartus, liigne lõhna- või helitundlikkus.
Enamasti on nende sümptomite osakaal inimestel väga erinev. Viimasel ajal leitakse, et arstid võib-olla ei tohikski keskenduda mitte niivõrd peavalule, kui peaksid ikkagi koos inimesega läbi mõtlema, mis teda tegelikult kõige rohkem segab. Kas see on kohutav iiveldus, oksendamine, lõhnade ülitundlikkus või mõni muu nüanss.
Kui üldisemalt öelda, siis migreeni ja kõiki ülejäänud peavalusid eristavad kaasuvad sümptomid nagu näiteks migreeni aura korral nägemismuutused – virvendus, või tundub, et pool vaatevälja on kuhugi ära kadunud; kehal tekib sipelgate jooksmise tunne või tuimus või mõlemad korraga. Muidugi ka enne mainitud iiveldamine ja oksendamine.
Valuvaigistite võtmist karta ei tasu
Peavalu korral ei tohiks jääda kannatama, vaid peaks ikkagi perearstile pöörduma. Inimene ei tohiks üldse peavalude käes kannatada, vaid igal juhul tuleb võtta valuvaigisteid ja seda ka ilma täpsustava diagnoosita.
Kui peavalud pole väga tugevad, siis alustatakse tavaliste valuvaigistitega. Kui on tugevamad peavalud, siis on olemas migreenspetsiifilised valuvaigistid. Siin on üks väga konkreetne põhimõte, mida tuleb igal juhul järgida – mida kiiremini me reageerime ja alustame valuvaigistava raviga, seda vähem ravimeid kulub. Vahel inimesed ütlevad, et kui ma iga kord veel rohtu ka võtan, siis kui palju ma neid ravimeid kuus sööma pean? See on vale suhtumine. Tegelikult on vastupidi. Kui kiiresti sekkuda, võib juhtuda, et päev ei saagi rikutud.
Nendel juhtudel, kui me liiga kauaks ootama jääme, et äkki läheb ise üle, võib peavalu minna nii tugevaks, et piisa enam ka suuremast hulgast tavapärastest valuvaigistitest. Kutsutakse kiirabi, kuid ka kiirabi ei aita enam. Seega on varajane ravi alustamine väga oluline.
«Kutsuksin kõiki migreeniga inimesi üles vaprad olema ja mitte laskma end segada kaaskodanike pahandamisest, et mis neist tablettidest kogu aeg neelata. Kui inimene ei tea, mis asi on peavalu ja migreen, siis on ju hirmus hea kõrvalt õpetada,» rääkis Gross-Paju. Puht pragmaatiliselt kulutab õigeaegne adekvaatne ravi ka kokkuvõttes vähem tablette, lisas neuroloog.