Kui libahundi sündroomiga sündinud Lalit Patidar jalutas, koondusid teised lapsed ümberringi, mõnitasid teda, kutsusid ahviks ja viskasid ta pihta kivisid. «Kui mul poleks karvu, oleks kõik korras,» usub Lalit. «Keegi ei kiusaks mind.»
Libahundi sündroomiga poiss: kui poleks karvu, siis mind ei kiusataks ega loobitaks kividega
Lalit`i sõber Dilip Rathore tunnistab, et esimest korda poissi nähes oli ka tema šokeeritud ja kartis. Vanaisa ütles aga, et ta ei peaks muretsema – see poiss on täpselt nagu kõik teisedki. «Ja ma ei olnud enam hirmunud,» tõdeb Dilip.
Libahundi sündroom on geneetiline ravimatu haigus, mille korral kasvab lopsakas karvkate ka ebatavalistes kohtades. «Tahaksin, et karvad kaoksid ja saaksin kasvada üles nendeta. Tahaksin nendest lahti saada. Karvad lähevad mulle silma. Kui söön, satuvad need mulle suhu. Mõnikord on raske korralikult hingata,» kurdab Lalit. Samas tunnistab ta, et kuna on elanud sedasi terve elu, on ka karvadega harjunud.
«Nägin poega pool tundi pärast ta sündi – kogu ta keha oli kaetud karvadega,» meenutab Parvatibai Patidar. Sünnituse juures viibinud õde oli vastset ilmakodanikku nähes jahmunud ja kutsus kiiresti arsti, küsimaks, mis on lahti, jutustab Lalit`i isa Bankatlal Patidar. Arsti sõnas, et muretsemiseks pole põhjust – poiss on terve. Tohter ei mõistnud aga siiski ette võtta muud kui poisi karvad lihtsalt ära ajada.
Karvad kasvasid tagasi. Need ei muutu aja jooksul pikemaks ega lühemaks. Pere ütleb kõikidele, et tegu on sünnidefektiga.
Lalit`i õpetaja Babulal räägib, et poisi nägu on olnud alati kaetud karvadega. Ta on rääkinud sellest poisi isaga, kes on kinnitanud, et probleemi vastu on üritatud võidelda erinevate ravimeetoditega, ent miski pole aidanud. Mõnikord ka pöetakse karvad näolt, ent need kasvavad alati tagasi.
«Lalit on hea, andekas õpilane. Ta on oma õpingutes tubli, vahel ka üleannetu,» iseloomustab õpetaja.
Lalit säilitab optimismi: «Kui olen kahekümnendates, ajan karvad maha. Siis olen nagu kõik teised.»