Kuidas käituda pärast kriisiolukorda sattumist, et vältida posttraumaatilist stressihäiret?

Inimene võib hakata vältima neid kohti, kus sündmus toimus ning kaasneda võib emotsionaalne tuimenemine. Foto: Mitar gavric / PantherMedia / Mitar gavric

Traumeeriva sündmuse järel ei maksa kohe magama minna ega hakata emotsioone lahti harutama, kuna see võib traumeerivaid mälestusi hoopis intensiivsemalt kinnistada.

Regionaalhaigla kliinilised psühholoogid Marko Neeme ja Eerik Kesküla annavad PERHi blogis nõu, mida teha, kui olete üle elanud traumeeriva kriisiolukorra, näiteks on olnud oht kas teie elule või kellegi teise elule. Kriisiolukord ja selle üleelamine on riskifaktoriks posttraumaatilise stressihäire ja läbipõlemissündroomi tekkele, ennetamiseks tuleks kindlasti järgida psühholoogide soovitusi.

Posttraumaatililine stressihäire tekib, kui inimene elab üle traumeeriva olukorra. Selleks on tavaliselt erakorraline sündmus, kus inimene kogeb ohtu, millega kaasneb tugev hirm ja äärmine abitusetunne. Tavaliselt põhjustab traumaatilise kogemuse sellises sündmuses osalemine, selle tunnistajaks olemine või oht vigastustele ja surmale. Selleks võib olla vägivallajuhtum, suitsiid, mõrv, õnnetusjuhtum, terroriakt,  kannatanutega õnnetus (põleng, plahvatus) jne. Sellise olukorra tagajärjel võivad tekkida korduvad ja väga häirivad mälupildid, millega kaasneb sageli ka kehaline erutus. Inimene võib hakata vältima neid kohti, kus sündmus toimus ning kaasneda võib emotsionaalne tuimenemine.

Kuidas käituda peale kriisiolukorda sattumist?

• Vältige pärast sündmust magamaminekut vähemalt kuue tunni jooksul, kuna magamine tugevdab traumeerivaid mälestusi;
• Vältige alkoholi ja stimulante, sealhulgas kofeiini, nikotiini tarvitamist, et vähendada kehalist erutust. Jooge taimeteed või toasooja vett;
• Vältige bensodiasepiine ehk rahusteid, sest uuringud näitavad, et need pigem võimendavad traumaatiliste mälestuste kinnistumist;
• Hoiduge emotsioonide lahtiharutamisest esimese kuue tunni jooksul, kuna see võib tugevdada traumeerivaid mälestusi;
• Tegelege millegagi, mis hõivab eelkõige nägemismeele tähelepanu. Mängige näiteks telefonis mänge või vaadake televiisorit. See vähendab traumaatilise sündmusega seotud kujutluspiltide tekkimist;
• Kindlasti otsige peale kriisiolukorda sattumist psühholoogilist abi.

Psühholoogiline esmaabi

Psühholoogilise esmaabi all mõeldakse psühholoogilise abi võtteid, millega soovitakse normaliseerida ja leevendada esmaseid stressireaktsioone kriisijuhtumi korral. Psühholoogid annavad nõu, milliseid reaktsioone inimene peaks jälgima ja kuidas nendega toime tulema. Psühholoogilise esmaabi pikaajalisem eesmärk on posttraumaatilise stressihäire (PTSH) väljakujunemise ennetamine.

Psühholoogilise esmaabi viis elementi on turvatunde loomine, rahustamine, individuaalse ja kollektiivse enesetõhususe suurendamine, sotsiaalse toetuse soodustamine ja lootuse tekitamine.

Kliinilised psühholoogid rakendavad tavaliselt psühholoogilist sekkumist kas individuaalselt või grupis. Ühe meetodina kasutatakse väljaelamisvestlust, kus grupiteraapia vormis püütakse juhtunust luua ühtne integreeritud lugu või terviklik mälestus. Seejärel antakse konkreetsed võtted ja soovitused, kuidas kaebustega toime tulla.

Kaebusteks on sageli häirivad mälupildid või kehalised vaevused, uinumisraskused. Peale esmast sekkumist toimub kuu aja möödudes veel üks kohtumine, kus hinnatakse juba konkreetsemalt, kas juhtunu järgselt on kujunenud posttraumaatiline stressihäire, meeleolu- või ärevushäire ning vastavalt vajadusele hakatakse raviga spetsiifiliselt tegelema, näiteks rakendatakse ühe võimalusena psühhoteraapiat.

Regionaalhaiglas moodustati psühholoogilise esmaabi kriisimeeskond

Esmakordselt Eestis moodustati Regionaalhaiglas 14 tippspetsialistist koosnev kriisimeeskond, kes pakub psühholoogilist esmaabi erinevate kriisijuhtumite korral. Kriisimeeskond on saanud vastava väljaõppe psühholoogilise esmaabi osutamiseks suurõnnetuste korral ja masskannatanutega olukorras ning kolleegide abistamiseks, et ennetada posttraumaatilise stressi tekkimist töökohal. Ka meditsiinitöötajate tervise eest tuleb hoolt kanda, et nad suudaksid patsiente hästi ravida. Töötajate vaimse tervise hoidmine ja toetamine on äärmiselt oluline, ütles Regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja dr Kaire Aadamsoo.

Dr Aadamsoo sõnul hõlmab psühholoogilise esmaabi pilootprojekt esialgu kiirabikeskuse ja psühhiaatriakliiniku töötajaid, sest just neil on töö iseloomu tõttu risk posttraumaatilise stressihäire kujunemiseks kõige suurem. Seejärel on plaan laiendada abi osutamist kõigile Regionaalhaigla töötajatele. Uuringud näitavad, et kiirabitöötajate hulgas esineb posttraumaatilist stressihäiret isegi kuni 20 protsenti ja see on võrreldav Afganistani ja Iraagi sõjaveteranide stressitasemega.

Vaimse tervise töötajate hulgas esineb aasta jooksul posttraumaatilist stressihäiret umbes kümnel protsendil, samas kui üldpopulatsioonis on esinemissagedus ca 3-4 protsenti. «Mitmetes Põhjamaa haiglates on saanud tavapäraseks, et sellist sekkumist meditsiinitöötajate hoidmiseks tehakse, meie oleme nüüd ka Regionaalhaiglas esimesed sammud samas suunas astunud,» rääkis kriisimeeskonna juht Marko Neeme.

Neeme sõnul on vastloodud meeskond esimesed ristsed juba saanud, nii psühhiaatriakliiniku kriisisituatsiooni järgselt kui ka kiirabibrigaadi toetamisel. «Me võime mõelda, et meditsiinitöötajad on karastunud ning traumaatilised sündmused kuuluvad nende igapäevaellu, kuid tegelikult on selliste sündmuste mõju ajas kuhjuv ja mida rohkem stressitekitavaid olukordi koguneb, seda suurem on tõenäosus, et ühel hetkel on karikas täis ja inimene ei suuda enam oma tööd teha. Seega on väga oluline professionaalset ja õigeaegset abi saada,» rõhutas Regionaalhaigla juhtivpsühholoog Eerik Kesküla.

Eestis esimesse omataolisse kriisimeeskonda kuulub 8 kliinilist psühholoogi, 1 psühhiaater, 3 vaimse tervise õde ja 2 tegevusterapeuti. Spetsiaalne väljaõpe saadi Eesti ühe kogenuima kriisipsühholoogi Maire Riisi käe all ning samuti õpiti Norra kriisiekspertide kogemustest, kes on olnud tegevad ka Utøya saare terrotirünnaku tagajärgede leevendamisel ning kannatanute ja lähedaste toetamisel.