Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Tasub teada: kas tööandjale tuleb kindlasti rääkida oma haigustest või rasedusest?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kontoritöö. Foto on illustreeriv.
Kontoritöö. Foto on illustreeriv. Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Scanpix

Kui töötaja on tundlikku terviseinfot aga tööandjaga jaganud, siis ei tohi sellest teadmisest tulenevalt toimuda diskrimineerimist.

Tööandjal võib olla õigustatud huvi töötaja tervise osas, kuid enda kohta peaks andma vaid seda infot, mis kajastab reaalset töösooritust ning on seega oluline info töö korraldamiseks, kirjutab Tööelu portaal.

Seadusest tulenevalt on tööandjal kohustus tagada kõikidele töötajatele turvaline töökeskkond ja saata inimesi töötervishoiuarsti juurde kontrolli. Töötajad omakorda peaksid enda riske maandama ja ka kontrollis käima.

«Töötervishoiuarst kontrollib töötajat ning tagasisidena saadav info peaks olema tööandjatele piisav. Terviseandmed on delikaatsed ja töötajal ei ole kohustust tööandjale diagnoosi detaile avaldada,» sõnas Kaire Saarep tööinspektsiooni nõustamistalitusest. «Kui näiteks arst kirjutab tervisetõendile, et inimene ei tohi kätt õlavöötmest kõrgemale tõsta, siis põhjust ta lisama ei pea.»

Kui töötaja jääb haiguslehele, siis ei ole tööandjal õigust nõuda selle põhjuseid. Delikaatne info on näiteks ka töötaja rasedus, millest vahel räägitakse ühele kolleegile ja järgmisel päeval teab uudist juba terve kontor.

Vähenenud töövõime annab õiguse pikemale põhipuhkusele

Osaline või puuduv töövõime tähendab seaduse silmis töötajale õigust 35-päevasele põhipuhkusele. Kui töötaja on selle tööandjale rääkimata jätnud, siis ei ole lisapäevi ilmselt märgitud ka puhkusegraafikusse ja näiteks aasta lõpus selle õigusjärgne väljanõudmine ei ole just kõige viisakam. Nii peab ootamatult ümber korraldama paljude teiste töökohustused.

«Kõige parem on kõik oluline läbi rääkida kohe töösuhte alguses ilma sunnita detaile avaldada, vaid juhtida tähelepanu pikendatud põhipuhkusele ning võimalusele saada personaalset tuge ja nõustamist tööinspektsiooni töökeskkonna konsultantidelt. Nii maandab tööandja uue töötaja hirme, sest jagab infot, kellega vajadusel rääkida,» sõnas Saarep. «Töötajale on oluline teada, et ta tuleb heasse töökeskkonda, seega taandub kõik positiivsetele töösuhetele.»

Töökoha kohandamise vajadus ei nõua samuti otseselt diagnoosi avaldamist. «Töötaja võib näiteks öelda, et ta ei saa hästi trepist käia või käsi õlavöötmest kõrgemale tõsta. Ta võib öelda, mis on tema tervisele ohtlik ja mida teha ei tohi - diagnoos kui selline ei ole tööandja jaoks oluline,» kinnitas Saarep.

Tervisest rääkimine võib päästa elu

Seadus ei määratle täpselt, millist infot peab töötaja avaldama. Teatud valdkondades, näiteks tootmises või sõidukijuhtide seas on terviserike aga potentsiaalseks ohuks. Ka lühiajaline kontrolli kaotamine masina või seadme üle võib tuua rasked tagajärjed. Tööandja vastutab küll töötaja heaolu eest, kuid seda on keeruline teha, kui puudub info inimese tervise kohta.

On haiguseid, mis ei pruugi välja paista, kuid millest rääkimine võib tõesti päästa inimese elu. Näiteks töötaja, kes asub tootmisettevõttes liinitööle, kuid otsustab tööandjat ja kolleege oma epilepsiahoogudest mitte teavitada. Mõnda aega on töötaja tubli ja tegus, kuid ühel hetkel tekib haigushoog, mis niidab ta maha. Halvemal juhul on ta üksi tootmisliini juures või kukub põranda asemel tööpinnale, kus toimetavad ohtlikud masinad. Paremal juhul juhtub see kolleegide silme all, kes võivad aga teadmatuse tõttu ebapiisava kiiruse või põhjalikkusega reageerida. Sellised situatsioonid tasub enda jaoks läbi mõelda.

«Heade töösuhete korral räägib inimene julgemalt oma tervisest, näiteks rasedusest ja osalisest töövõimest ning töötajal puudub hirm, et delikaatseid andmeid tema vastu kasutatakse,» lisas Saarep. Hirm vallandamise ees paneb inimesed aga situatsiooni, kus ei julgeta rääkida.

Tagasi üles