Viieaastase Soome poisi Onni vanemad pöördusid esmalt erakliinikusse, kuid arstil ei olnud tema haiguse raviks vajalikke eriteadmisi ja seepärast suunas ta poisi lastearsti juurde. Lastearst oli samas olukorras ja suunas pisipoisi edasi neuroloogiaosakonda Helsingi lastehaiglas. Sealne neuroloog konsulteeris Kuopio Ülikooli kliinikumiga ja Onni lugu olekski võinud selles haiglas lõppeda.
«Alguses tundsime kergendust, et epilepsiahoogude taga polnud pahaloomuline kasvaja. Kahjuks ei teadnud arstid seda tüüpi epilepsia kohta palju. Nad teadsid väga vähe, sest seda esineb niivõrd harva,» kirjeldasid poisi vanemad. Nagu miljonitel harvikhaigusega patsientidel, oleks ka Onni vanematel võinud kuluda kümme aastat õiget diagnoosi ja ravi otsides. Õnneks kulus vajaliku abini jõudmiseks 2,5 aastat. Onni sai abi esimesest omalaadsest projektist, sest Kuopio haigla arstid otsustasid küsida nõu epilepsia Euroopa tugivõrgustiku EpiCARE kaudu.
2017. aastal käivitatud Euroopa virtuaalsetesse tugivõrgustikesse on kaasatud tervishoiuteenuste osutajaid kogu Euroopast. 24 võrgustikku hõlmavad erinevaid haigusrühmi luuhaigustest verehaigusteni ja laste vähktõvest immuunpuudulikkuseni. Liitunud on 956 kitsalt spetsialiseerunud tervishoiuteenuse osutajat 313 haiglas 26 riigis (25 ELi riiki ja Norra). Võrgustikud tagavad patsientidele ja arstidele kogu ELis juurdepääsu parimale oskusteabele ja võimaluse vahetada elupäästvat teavet virtuaalsete konsultatsioonide kaudu, ilma et patsient või arst peaks reisima välismaale.
Kuigi Euroopa tugivõrgustikud on olnud ELi tasandil väga edukad, siis nende täieliku toimimise tagamiseks peaksid need olema integreeritud riiklikku tervishoiusüsteemi. See tähendab, et liikmesriigid peaksid tugivõrgustikke kaasama harvikhaiguste riiklikesse kavadesse ning toetama võrgustike liikmeid ja koordinaatoreid. Kuna Euroopa tugivõrgustikud ei ole patsientidele vahetult kättesaadavad, peaksid riigid tegema kõik selleks, et vajadusel võiks esmatasandi meditsiiniasutus suunata patsiendi haiglasse, kellel on juurdepääs asjaomasele tugivõrgustikule. Liikmesriikidel on tähtis ülesanne jõuda tervishoiuteenuste osutajateni igal tasandil, et teavitada neid tugivõrgustikest ning jagada teavet patsientikäsitluse ja edasisuunamise kohta. Seda kinnitas ka esitatud juhtum Soomes.