Kurb tõsiasi: vanemad ei märka oma lapse kalduvust suitsiidile

Lapse depressioon.

FOTO: brandy johnston / PantherMedia / scanpix

Ilmselt tahaks iga lapsevanem mõelda, et ta on oma võsukese eluga kursis ning teaks vähemalt seda, kui lapse peas keerlevad suitsiidimõtted. Värske uuring näitab aga, et see pole alati nii.

Meditsiiniajakirjas Pediatrics avaldati uuring, kus teadlased olid intervjueerinud ligi 5000 noorukit vanuses 11-17 eluaastat, edastab Harvardi Ülikooli terviseblogi. Muuhulgas küsiti noortelt, kas nad on kunagi mõelnud oma elu lõpetamisele või mõlgutanud palju surmaga seonduvaid mõtteid. Laste vanematelt küsiti aga, kas nende arvates on lastele need mõtted kunagi pähe tulnud.

Kahjuks ilmnes, et laste ning vanemate vastused ei klappinud kuigivõrd hästi. Oma lapse suitsiidimõtetest ei olnud teadlikud pooled vanematest ning kolmveerand ei kujutanud ette, et laps mõtleb sageli surmast. Samas ei ole tulemus väga üllatav, kuna teismelised ei pruugi oma halba enesetunnet ise väga hästi mõistagi ning vanematele sellest palju ei räägita, kuna kardetakse, et nad hakkavad liigselt muretsema. Ollakse ka ebakindlad selle osas, kuidas vanem võiks reageerida.

Vanemad võivad lapse depressiooni sümptomeid mitte märgata või ajada need segamini millegi muuga. On ka igati loomulik uskuda pigem seda, et lapsega on kõik korras, mitte kahtlustada, et ta võiks olla suitsiidile kalduv. Nii mõnegi nooruki elus võib olla piisavalt ärevaid sündmusi, mistõttu võib vanem lapse ütlusi surma kohta pidada lihtsalt teismelise dramatiseerimiseks.

Uuringu autorid annavad vanematele järgmisi soovitusi lapse paremaks jälgimiseks:

Ole teadlik nooruki depressiooni sümptomitest ning ära eira neid kunagi. Lisaks kurbusele võivad esineda sage ärrituvus ja vihastumine, hinnete langemine, huvi kadumine hobide suhtes, soov ennast teistest isoleerida, ohtlik riskikäitumine, suhtlemisraskused, vahel ka seltskonna vahetamine, pidevad füüsilised kaebused (pea- ja kõhuvalud, väsimus).

Kuula oma last ning ära eira fraase stiilis «keegi ei hooli, kas ma elan või suren». Küsi, mida ta sellega mõtleb. Osa vanemaid usub, et suitsiidimõtete kohta pärimine annab noorele hoogu juurde, kuid see on paraku ainuke viis asjasse selgust tuua ning näidata lapsele, et võtad teda tõsiselt.

Otsi abi. Alustage suhtlust perearstiga, kes saab edasi suunata psühholoogi või psühhiaatri jutule. Abi võib olla ka nõuandetelefonist, kus nõustatakse suitsiidi teemal. Kui perearst soovitab noorele nõustamist, siis peab vanem jälgima, et laps seda ka saaks – see on äärmiselt oluline.

Võta kasutusele ettevaatusabinõud. Relvaomanikud peaksid kindlaks tegema, et noorel pole kodus sellele mingil juhul ligipääsu. Ära tasuks peita ka ravimid või alkohol, millega liialdamisel võib noor endale viga teha.

Iga sõnavõtt aga ei tähenda, et laps on depressiivne või suitsiidne. Vahel ongi tegu lihtsalt dramatiseerimisega või lühiajalise kurbusega, näiteks pärast kallimast lahkuminekut. Ka uuringus tunnistasid pooled suitsiidimõtetega teismelised ning kaks kolmandikku surmamõtetega noortest, et nendega on kõik korras. Üldiselt on aga suitsiidimõtete puhul parem karta kui kahetseda – küsi küsimusi ning paku noorele abi.

Populaarne

Tagasi üles