/nginx/o/2011/12/01/858722t1h77d9.jpg)
Tervise arengu instituudi poolt Eesti koolides tehtud uimasti- ja seksuaalhariduse hetkeseisu ja barjääre kaardistavast uuringust selgus, et õpetajad tunnevad puudust õpetamist toetavatest tänapäevastest õppematerjalidest ning koolitustest.
Uimasti- ja seksuaalhariduse õpetajad tunnevad puudust õppematerjalidest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uuringust selgus ka see, et riigi poolt on loodud koolisüsteemis eeldused nende valdkondade käsitlemiseks – uus riiklik õppekava sisaldab kohustuslike teemadena senisest enam võimalusi õpilaste turvalise käitumise toetamiseks. Kuid pidev teabe juurdevool, meedia mõju ja ühiskonnas valitsevad vastuolulised hoiakud muudavad nende teemade käsitlemise õpetajate jaoks keerukaks.
Tervise Arengu Instituudi uuringu raames intervjueeriti inimeseõpetuse õpetajaid, koolipsühholooge, sotsiaalpedagooge ja kooliõdesid ning koolide juhtkonna esindajaid.
«Uimasti- ja seksuaalhariduse edasiandmist peeti keerukaks, kuid vajalikuks,» ütles Tervise arengu instituudi teadur Sigrid Vorobjov. Ta lisas, et õpetajate sõnul on tundide ettevalmistamine ajamahukas, sest teemad on keerulised ning paljudel õpetajatel puudub inimeseõpetuse erialane ettevalmistus.
«Seksuaalhariduse valdkonna keerulise aspektina nimetati meedia mõju laste käitumisele – nii positiivne kasvatuslik mõju, kuid rohkem just negatiivne mõju, mis soodustab lastel väära pildi kujunemist inimese seksuaalsusest,» lisas ta.
«Uimastihariduse valdkonna keerukusena toodi esile alkoholi ja muude uimastite laialdane reklaam ja eeskujud ühiskonnas, mis on vastuolus uimastihariduses kujundatavate väärtushinnangutega,» möönis Vorobjov.
Vastavate teemade kohta on olemas õpetajaraamatud, kuid need vajavad järjepidevat uuendamist. Õpetajate soov on, et õppematerjalidega kaasneks raamistik, mis klassis, mis metoodikaga ja millises mahus teatud teemasid käsitleda.
Uuringust ilmnes erinev suhtumine seksuaalharidusse eesti ja vene koolide õpetajate intervjuudes, mistõttu uuringu läbiviijad peavad oluliseks tõhustada seksuaalhariduse läbiviimist vene õppekeelega koolides.
Kooli juhtkonna esindajatega peetud intervjuud tõid välja, et probleemi nähakse koolide rahastamises, mis mõjutab võimalusi materjalide hankimisel, õpetajate (täiend)koolitamisel ning kooliväliste spetsialistide kaasamisel. Koolis töötavat tugipersonali – õed, psühholoogid, sotsiaalpedagoogid, kes osalevad praegu erineval määral vastavate teemade edasiandmisel, saaks ja tuleks aga senisest enam kaasata nii individuaaltöös kui õppeprotsessis.
«Kokkuvõtvalt võib öelda, et olukorras, kus inimeseõpetust andvate õpetajate erialane ettevalmistus on ebaühtlane, on vajalik õpetajate järjepidev täiendkoolitus, lihtsasti kasutatavad terviklikud õppematerjalid ja järjepidev tugisüsteem nende valdkondade käsitlemise toetamiseks,» ütles Vorobjov.
Uimasti- ja seksuaalhariduse temaatika on Eesti koolide õppekavades alates 1996. aastast.