Arvatakse, et rünnaku põhjuseks on immuunsüsteemi püüdlus hävitada ohtlikke baktereid ja viiruseid, vahendab National Institute of Neurological Disorders and Stroke. Kuna osad pisikestest pahalastest sarnanevad närvirakkudega, satuvad ka viimased tule alla - immuunsüsteem üritab jätkata ohtlikuna tunduvatest rakkudest vabanemist. Õnnetuseks osutuvad sihikule võetud aga terveteks närvirakkudeks, mis pärast rünnakut kaotavad aga oma kaitsva ja kiiret kommunikatsiooni tagava müeliinikihi, mõnikord isegi täielikult degenereerudes.
Enamasti algavad sündroomi sümptomid mõned päevad või nädalad pärast hingamisteede – või kõhuviirust. Mõnikord avaldub see ka pärast operatsiooni.
Esiti tekivad kehas seletamatud tundmused: kihelus või tuimus kätes, jalgades, näos ja/või kaelas, isegi valu, sageli saades alguse jalgades või seljas. Seda saadab kõigepealt jäsemetes tekkiv nõrkustunne, mis hakkab kiiresti süvenema ja levima. Lastel võib juba sündroomi algfaasis sümptomina esineda kõndimisraskusi või nad keelduvad seda tegemast.
Kiheluse ja tuimusega seotud sümptomid kaovad tavaliselt enne, kui pikaajalised põhisümptomid võimust võtavad. Sündroomi peamiseks tunnuseks on mõlema kehapoole nõrkus, mis esmalt võib endast märku anda raskustena trepist üles minekul või käimisel. Nõrkus mõjutab käsi, jalgu, hingamislihaseid, isegi nägu.
Enamik inimesi jõuab sündroomi kõige rängema lihasnõrkuse faasi kaks kuni neli nädalat pärast esimeste sümptomite algust. 90 protsendil juhtudest on inimesed kõige nõrgemad kolmandal nädalal. Lisaks lihasnõrkusele ilmnevad sageli järgnevad sümptomid:
- Probleemid silmalihaste ja nägemisega
- Raskused neelamisel, rääkimisel ja/või närimisel
- Tunne nagu kätes ja jalgades torgiks nõeltega
- Valu, mis võib olla väljakannatamatu, enamasti öösel
- Koordinatsiooniprobleemid ja keha ebastabiilsus
- Ebanormaalne südame löögisagedus ja/või vererõhk
- Probleemid seedimise ja/või põiekontrolliga