Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2018/05/16/7847469t1hc06e.jpg)
Guillain-Barré sündroom tekib, kui keha immuunsüsteem hakkab ründama närve. Nõrkus ja pakitsus kehas on esimesteks märkideks. Täpne sündroomi põhjus on teadmata, aga kahel kolmandikul juhtudest eelneb selle tekkele äsjane hingamisteede viiruse või kõhugripi põdemine.
Arvatakse, et rünnaku põhjuseks on immuunsüsteemi püüdlus hävitada ohtlikke baktereid ja viiruseid, vahendab National Institute of Neurological Disorders and Stroke. Kuna osad pisikestest pahalastest sarnanevad närvirakkudega, satuvad ka viimased tule alla - immuunsüsteem üritab jätkata ohtlikuna tunduvatest rakkudest vabanemist. Õnnetuseks osutuvad sihikule võetud aga terveteks närvirakkudeks, mis pärast rünnakut kaotavad aga oma kaitsva ja kiiret kommunikatsiooni tagava müeliinikihi, mõnikord isegi täielikult degenereerudes.
Enamasti algavad sündroomi sümptomid mõned päevad või nädalad pärast hingamisteede – või kõhuviirust. Mõnikord avaldub see ka pärast operatsiooni.
Esiti tekivad kehas seletamatud tundmused: kihelus või tuimus kätes, jalgades, näos ja/või kaelas, isegi valu, sageli saades alguse jalgades või seljas. Seda saadab kõigepealt jäsemetes tekkiv nõrkustunne, mis hakkab kiiresti süvenema ja levima. Lastel võib juba sündroomi algfaasis sümptomina esineda kõndimisraskusi või nad keelduvad seda tegemast.
Kiheluse ja tuimusega seotud sümptomid kaovad tavaliselt enne, kui pikaajalised põhisümptomid võimust võtavad. Sündroomi peamiseks tunnuseks on mõlema kehapoole nõrkus, mis esmalt võib endast märku anda raskustena trepist üles minekul või käimisel. Nõrkus mõjutab käsi, jalgu, hingamislihaseid, isegi nägu.
Enamik inimesi jõuab sündroomi kõige rängema lihasnõrkuse faasi kaks kuni neli nädalat pärast esimeste sümptomite algust. 90 protsendil juhtudest on inimesed kõige nõrgemad kolmandal nädalal. Lisaks lihasnõrkusele ilmnevad sageli järgnevad sümptomid:
- Probleemid silmalihaste ja nägemisega
- Raskused neelamisel, rääkimisel ja/või närimisel
- Tunne nagu kätes ja jalgades torgiks nõeltega
- Valu, mis võib olla väljakannatamatu, enamasti öösel
- Koordinatsiooniprobleemid ja keha ebastabiilsus
- Ebanormaalne südame löögisagedus ja/või vererõhk
- Probleemid seedimise ja/või põiekontrolliga
Sümptomid võivad süveneda tundide, päevade või nädalatega, kuni osasid lihaseid ei saa enam üldse kasutada, ja ekstreemsetel juhtudel jääb inimene peaaegu täielikult halvatuks. Sel juhul on sündroom eluohtlik, kuna see võib oluliselt ohustada hingamist ja südametööd.
Sündroom taandub väga aeglaselt tavaliselt aasta jooksul ise, aga sümptomite ilmnedes tuleks kindlasti pöörduda kohe arsti poole või väga äkilise tervise halvenemise korral kutsuda kiirabi - sündroomi äge faas võib osutuda mõnel juhul eluohtlikuks. Vaja võib minna näiteks abi hingamisel. Samuti on olemas verest ründavaid antikehasid välja filtreerivad protseduurid, mis sündroomi olulisel määral kergendavad ja on osutunud väga tõhusaks, kui kasutada sümptomite tekkimise kahe esimese nädalal jooksul.
Tavaliselt paranevad inimesed sündroomist aastaga täielikult, aga osadel juhtudel võib endast märku andma jääda mõningane lihasnõrkus.