/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
:format(webp)/nginx/o/2019/03/08/11851410t1hd70f.jpg)
Juba varasemates uuringutes on see kindlaks tehtud ning äsja avaldati ka meditsiiniajakirjas Journal of the American Medical Association (JAMA), et ravimid võivad oma jõudluse säilitada ka aastakümneid pärast säilivustähtaja lõppu.
Hämmastav uuringutulemus: ravim võib efektiivne olla ka 40 aastat pärast aegumist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ravimitele on säilivustähtaja märkimine kohustuslik ning sel puhul on tegu kuupäevaga, milleni saab ravimi tootja garanteerida selle ohutuse ja parimad omadused. Hiljutine USA toidu- ja ravimiameti (FDA) poolt läbi viidud uuring tõestab, et hulk ravimeid on täiesti kasutuskõlblikud aastaid pärast säilivustähtaja lõppu, edastab Reader’s Digest. Nende raportis märgitakse, et säilivustähtaeg ei näita tegelikult, kui kaua on ravim tegelikult kasutamiseks hea või halb. Ka mitmed tervishoiuasutused nendivad, et enamiku ravimite manustamine on ohutu ka pärast nende säilivuse lõppu.
Nimetatud uuring vältas kokku 15 aastat. Teadlased analüüsisid kaheksat erinevat ravimit, milles leidus üle 14 aktiivse toimeaine ning mis aegusid kuupäeva järgi juba 28-40 aastat tagasi. Ravimeid analüüsides selgus, et aktiivsed toimeained olid neis jätkuvalt 90 protsendi ulatuses efektiivsed, sealjuures ongi tegu minimaalselt aktsepteeritava jõudlusprotsendiga. Toimeained, mille efektiivsus langes aastatega pisut alla 90 protsendi, olid amfetamiin (aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning narkolepsia ravimites), fenatsetiin (valuvaigistites ja palavikualandajates) ning aspiriin.
FDA testimisprogrammi endine juht Francis Flaherty märkis, et tüüpiliselt on säilivustähtajad ravimitel isegi pigem müügi ja turunduse eesmärgil ning neil ei pruugi olla väga suurt mõju sellele, kas ravim oleks tegelikult adekvaatselt kasutatav ka pärast nimetatud kuupäeva. «Tootjatele pole kasumlik, et ravim püsiks apteegiletil 10 aastat või kauemgi – nad tahavad käivet,» lisas ta.
Siiski toodi välja ka erandid, milliseid ravimeid ei maksa pärast aegumist tarvitada. Nendeks on insuliin, südameravimites kasutatav nitroglütseriin, vedelal kujul antibiootikumid ning antibiootikum tetratsükliin. Viimase kohta arvatakse, et see kaotab pärast säilivustähtaja lõppu oma efektiivsuse, kuid teadlased uurivad veel selle fakti tõesust.
«Arvestades, et ameeriklased kulutavad aastas üle 300 miljardi dollari ainuüksi retseptiravimitele, võiks ravimite säilivustähtaegade pikendamine tähendada tohutut säästu tervishoiukuludes,» kirjutatakse uuringu raportis. Oluline on aga vahet teha, millist tüüpi ravim on aegunud ning siis otsustada, kas tasub seda manustada. Kui inimese elu sõltub suuresti selle ravimi sajaprotsendilisest efektiivsusest, siis on kriitiline, et eelistataks täie efektiivsuse juures ning mitte aegunud ravimit.