Depressioon pole ainus - selle meeleoluhäire puhul on suitsiidirisk samuti kõrge

Bipolaarne tähendab kahte omavahel vastanduvat poolust: maaniat ja depressiooni.

FOTO: Shutterstock

Kui depressiooni osatakse ühiskonnas juba üsna hästi ära tunda, siis tasub teada, et erilise tähelepanu all tuleb hoida ka bipolaarse meeleoluhäirega inimesi, kellest kahjuks päris suur osa teeb suitsiidikatse.

Eestis on aastatega vähenenud nii meeste kui ka naiste enesetappude arv, kuid see on endiselt üks Euroopa suurimaid, kirjutab Tartu Ülikooli ajakiri Universitas Tartuensis. TÜ pere­meditsiini ja rahva­tervishoiu instituut tegi eelmisel kevadel uuringu «Aastatel 2006–2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade», et selgitada välja enesetappude asjaolud ja põhjused. 

Uuring oli mahukas ja selle käigus tehti 37 intervjuud endalt elu võtnud inimeste lähedastega. Uuringus käsitletud 11 aasta jooksul tegi Eestis enesetapu 2543 inimest, neist 80 protsenti olid mehed, alla 20-aastaseid oli kokku 101 last või noort. Enese­tapu teinud meeste keskmine vanus oli 49 ja naistel 60 aastat. Seega jätkub suundumus, et elu võtavad endalt nooremad mehed ja vanemad naised, tõdes TÜ tervishoiukorralduse assistent Liis Rooväli.

Lääne-Tallinna Keskhaigla psühhiaater Andres Lehtmets rääkis, et suitsidaalsus on psühhiaatrias kasutusel eeskätt sümptomina, mis tähendab, et sellest ilmneb enne alati märke, see ei juhtu ootamatult, ja kõige sagedasem on see meeleolu­häirete - depressiooni, eriti aga bipolaarse häire korral. 29 protsenti bipolaarse häirega inimestest üritab end elu jooksul tappa. «See on peamine diagnoos, mis peaks arsti alati eriti tähelepanelikuks tegema,» sõnas ta.

TÜ peremeditsiini lektor Heli Tähepõld ütles, et suitsiidi aitab ära hoida peamiselt psühhiaatrilise häire varajane avastamine ja ravi. See aga pole nii lihtne, sest näiteks lastepsühhiaatri juurde on järjekord tavaliselt kolm kuud.

Suitsiidi põhjused 

Uuringust selgus, et suurem osa aastatel 2006–2016 enesetapu teinud inimestest oli viimase eluaasta jooksul puutunud kokku tervishoiusüsteemiga ja käinud perearsti juures. Roovälja sõnul pöördus märkimisväärne hulk neist ka psühhiaatri poole ja tarvitas ravimeid, sealhulgas anti­depressante.

Süvaintervjuudest selgus, et väga sageli oli enesetapjatel olnud suhteprobleeme. Nende perekond võis olla purunenud – see võis juhtuda nii päritolupere­konna kui ka oma loodud perega. Tihti oli inimestel haridustee pooleli jäänud ja seetõttu tekkinud alaväärsustunne. Neil oli vähe sõpru või polnud neid lõpuks enam üldse ning paljud said elu jooksul tunda tagakiusamist. Taga kiusata võidi nii tööl, kodus kui ka koolis.

Suur mure on alkoholi liigtarvitamine. Vestlustest lähedastega selgus, et mitte ükski neist, kes läks lõpuks enesetapu teed, ei tunnistanud seda probleemi. Hoolimata lähedaste püüetest neid inimesi aidata ja ravile suunata see ei õnnestunud. Lehtmets tõdes, et enamik neid Eesti mehi, kes on läinud oma elu kallale, on seda teinud alkoholijoobes olles.

Kui võrreldi aastatel 2006–2013 ja 2014–2016 toimunud muutusi, selgus, et enesetapu teinute seas oli kasvanud nende osakaal, kellel oli olnud toimetulekuraskusi, kes hooldasid pikka aega lähedast või olid seotud kuritegevusega.

Rooväli rõhutas uuringu käigus ilmnenud märkimisväärset tõsiasja, et sageli ei võtnud lähedased inimese suitsiidimõtteid ja selleteemalist juttu tõsiselt. «Enesetapumõtetega inimest hurjutati: mis sa ajad lolli juttu!» Rooväli tõdes, et seetõttu tundsid lähedased tagantjärele end süüdi.

Lähedastel pole kellegagi rääkida

Uuringust selgus veel, et lähedastel oli pärast suitsiidi­juhtumit keeruline toime tulla ja kaotuse üleelamine võttis palju aega, sest puudus tugivõrgustik. Spetsialisti abi pakuti ainult neile, kes olid kaotanud enesetapu tagajärjel lapse, ja alaealise lapsega peredele, kus enesetapu oli teinud lapsevanem.

«Kui küsisime, millest suitsiidi tagajärjel lähedase kaotanud inimesed puudust tunnevad ja kuidas saaksime aidata, mainisid paljud, et tahaksid tutvuda ja suhelda inimestega, kes on läbi elanud samasuguse tragöödia. Mõni oli käinud leinalaagris, aga kui keegi nutab taga oma 85-aastast vanaema, siis see pole päris sama kui lapse kaotus,» kirjeldas Rooväli.

TÜ kliinikumi erakorralise meditsiini arst Kuido Nõmm ütles suitsiidikatsetest rääkides, et EMO-sse jõuavad need inimesed enamasti ravimimürgistuse tõttu. 2018. aastal sattus EMO-sse 150 enesetapukatse teinud inimest, sealhulgas seitse neist üliraskes seisus.

Nõmm tunnistas, et EMO-s pakutakse psühholoogilist abi väga vähe. Ametlikult saab seal patsienti hoida neli tundi, sest pidevalt peab olema vabu kohti järgmiste traumapatsientide jaoks. Ka Lehtmets ütles, et suitsiidikatse tõttu EMO-sse viidud inimest peaks hindama psühhiaater, aga tihti pole selleks paraku võimalust.

Nõmme sõnul on haige­kassale tehtud korduvalt ettepanekuid võtta kasutusele teistes riikides toimiv süsteem, et EMOsse võiks jääda kuni 48 tunniks. Seda plaani ei ole heaks kiidetud. Nii sõltubki patsiendile pakutav teenus sellest, kui palju on osakonnas parajasti vabu voodikohti.

Loe pikemalt TÜ ajakirjast.

Populaarne

Tagasi üles