Psühholoog: iga kummaline periood lapse käitumises pole veel psüühikahäire

Kurvameelsus pole lapse meeleoluhäire ainuke sümptom.

FOTO: Shutterstock

Laste puhul on vaimse tervise häireid tunduvalt keerulisem diagnoosida kui täiskasvanutel. Esimesteks ohumärkideks võib lastel lugeda erinevaid käitumishäireid.

Katriito nõustamis- ja psühhoteraapiakeskuse kliinilise psühholoogi Teele Reiljani sõnul on lapse stressi põhjuseks tihti suhted eakaaslastega. Vahel juhtub, et laps ei sobigi mingi põhjusel oma eakaaslaste hulka või tal napib oskusi nende suhetega toime tulla. «Hulgaliselt näiteid «laste maailma» suhetest näitavad, et teiste laste ohvriks saab laps, kes on ebakindel ja kelle sotsiaalsed oskused või emotsionaalsed toimetulekuviisid ei vasta eale,» sõnas ta.

Põhjuseid võib olla veel mitmeid, näiteks on võimalik, et laps on olnud olulises arenguetapis kuidagi eriline või isoleeritud ja pole saanud piisavalt sotsiaalseid suhteid praktiseerida - ta on olnud tihti haige, pole käinud lasteaias ja huviringides jm. Reiljan märkis, et samuti on üksikutel lastel keerulisem suhteid luua, sest kõige algelisem sotsiaalsete suhete kasvulava omaealistega ongi kodune keskkond, suhted õdede ja vendadega.

«Tasub meeles pidada, et iga lühem taoline kummaline periood lapse käitumises ei ole veel psüühikahäire. Lapsed reageerivad stressile vahetult, tavaliselt on kõik need faasid mööduvad. Kui laste ümber on turvalised täiskasvanud, kes annavad neile juhiseid, kuidas oma emotsioonidega toime tulla, saavad lapsed reeglina kenasti oma kriisidega toime,» kinnitas psühholoog.

Kuhu pöörduda?

Koolilaste puhul võiks olla esmane kontaktisik koolipsühholoog, kes vajadusel suunab lapse psühhiaatri, kliinilise lastepsühholoogi vastuvõtule või hoopis pereteraapiasse. Väiksemate laste puhul võib pöörduda lastepsühholoogi või pereterapeudi vastuvõtule.

«Kõige sagedamini saavad lapsed abi siiski sellest, kui nende kodustes suhetes toimuvad muutused, sest kodu on lapse jaoks kõige olulisem emotsionaalsete toimetulekuviiside omandamise koht ja kodustest lähedastest suhetest saavad lapsed kõige sagedamini vajalikku abi,» rääkis psühholoog. «Kui tundub, et endal on keeruline seda ressurssi leida ja oskusi on vähe, siis spetsialistide juhendamisel võivad suured muutused lapse probleemides alata üsna pisikestest asjadest.»

Peamised ohumärgid, et lapsel võib olla probleeme meeleoluga:

  • kerge ärrituvus;
  • mitte eakohased emotsionaalsed reaktsioonid (eakohased reaktsioonid ja arenguülesanded on internetist vabalt kättesaadavad);
  • järsud muutused käitumises;
  • probleemid sotsiaalsetes suhetes ja nendega seonduv ülemäärane stress;
  • endasssesulgumine ja usaldamatus;
  • provotseeriv käitumine ja tähelepanu otsimine.

Mis see lapse depressioon siis kokkuvõttes on?

«Sellele ei olegi ühest vastust, samuti ei anna seda rahvusvaheline psüühika- ja käitumishäirete klassifikatsioon, kus samuti seostatakse lapse depressiooni pigem käitumisprobleemide, arenguliste iseärasuste liialduste, ärevuse või suhtlemisprobleemidega,» sõnas Reiljan.

Ta lisas, et kui täiskasvanu on õppinud selgeks viisid, kuidas emotsioonidega toime tulla, siis lapse reaktsioon stressile on teistsugune ja oluliselt vahetum. «Käitumishäired laste puhul on heaks märguandeks täiskasvanutele – ükski laps ei ole meelega halb või paha, tavaliselt on see nende stressi või ka algava meeleoluhäire väljendus. Ja mis kõige tähtsam – iga lapsevanem võiks olla oma lapse suurim ekspert ja kõige parem ravim.»