Ebafunktsionaalsete mõtteprotsesside all peame silmas ülemäärast muretsemist ja juurdlemist, mis tegelevad katastroofi ettekujutamisega ja ebameeldiva mõtetes ketramisega, aga mitte praktiliste küsimustega. Selline mõtlemine ei aita selgust tuua, strateegiat luua ega toimetulekut toetada. Näiteks kartuses endast halb mulje jätta, võib ärev inimene enne sünnipäevale minekut päevi muretseda, kuidas küll läheb, ega ometi midagi valesti ei lähe, kas ta ikka suudab oma ärevust varjata. Hiljem võib ta üsna kenasti läinud sünnipäevast sorteerida välja paar ebaõnnestunud momenti, mille üle pikalt juurelda kahetsedes, ennast halvustades, süüdistades.
End saab õppida kontrollima
Muretsemine kipub ajaga muutuma harjumuspäraseks tegevuseks ja kuna see midagi ei lahenda, võib see lõputult kesta. Muretsemise hind on kõrge, kuna see on klassikaline ärevuse tekitaja, röövib elult kvaliteeti ja võib kaasa tuua terve rea lisaprobleeme (unehäired, keskendumisraskused, motivatsiooniprobleemid jm). Muretsemist saab õppida kontrollima ja eristama kasulikust mõtlemisest eesmärki püstitades, lahendust otsides, valikuid kaaludes. See annab võimaluse tuvastada, mis hetkel muutub mõtlemine kasulikust protsessist ärevust säilitavaks muretsemiseks. Kasutu mõtlemise vähendamine on küll pingutus, aga samal ajal oluline treening, mis pikas perspektiivis kuhjaga ära tasub.
Ebafunktsionaased tähelepanuprotsessid tähendavad pidevat ohusignaalide otsimist ehk fookuse hoidmist tajutud ohul. Närvisüsteem ei saa rahuneda, kuniks fookus on hirmutavatel aspektidel. Hirmul on suured silmad, mis leiavad ohu üles ka seal, kus seda tegelikult pole. Näiteks terviseärevusega inimesed kipuvad otsima kehalt igasugu signaale (valud, sügelused, punetused jm), et kontrollida, kas tervisega on ikka kõik korras. Niimoodi treenib inimene end järjest tundlikumaks, mistõttu hakkab märkama ka pisikesi aistinguid, millest varem isegi teadlik ei olnud. Lisaks käivitab tajutud ohule keskendumine hirmutavaid mõtteid. Kuna ärevus suunab meid ohule keskenduma, on mõistlik treenida paremat kontrolli oma tähelepanu juhtimise üle. Päris ohtu ja probleeme ignoreerima ei peaks, kuid vähendada tuleks liigset ohu seiramist ja tajutud ohule keskendumist, kui oleme hinnanud ärevuse ülemääraseks.