Psühholoog selgitab: miks psüühika hirme tekitab ja meid liigselt ärevaks teeb?

Paanikahäire. Foto: Shutterstock

Ärevus, mis toob kaasa hirmu ja hulga kehalisi reaktsioone, aitab hoiatada meid ohu eest ning koondada kehalisi ressursse ohuga toime tulemiseks. Ärevushäire võib kujuneda siis, kui ärevus hakkab elu oluliselt häirima, on väga intensiivne või kestab pikalt. Ärevushäired on kõige levinumad psüühikahäired, kirjutab Confido kliiniline psühholoog Margus Laurik.

Ärevushäired eristuvad üksteisest, kuna psüühikas on tekkinud erinevad hirmud. Näiteks sotsiaalfoobik kardab jätta endast halba muljet, generaliseerunud ärevusega inimene muretseb kontrollimatult paljude asjade pärast, paanikahäire puhul kardetakse, et iseenda ärevuse sümptomid viivad katastroofilise tagajärjeni (minestamine, hulluks minemine, südamerike jm), sundhäire puhul tekivad häiriva sisuga pealetükkivad mõtted, millega toimetulekuks rakendatakse rituaalseid käitumisi. Ärevushäirete peamine ühine sümptom, nagu nimigi ütleb, on tugev ärevustunne ning püüdlus tajutud ohu vähendamiseks või ärevusest pääsemiseks midagi teha.

Üritame end liigselt kaitsta

Psüühika oluline ülesanne on kaitsta end tajutud ohu eest. Ütlen tajutud oht, kuna ärevushäired reaalset ohtu isegi ei eelda. Psüühika tõlgendab enda jaoks kõike, millega kokku puutub. Kui tekib kokkupuude objekti või olukorraga, mida psüühika tõlgendab ohtlikuna, on ärevus loomulik ja paratamatu reaktsioon. Ärevushäired tähendavadki oma olemuselt ülehinnatud ohutaju. Näiteks ohutut ämblikku on võimalik paaniliselt karta või teiste hinnangud võivad tunduda nii hirmsad, et inimene ei ole võimeline üldse seltskonda minema.

Kasutu mõtlemise vähendamine on küll pingutus, aga samal ajal oluline treening, mis pikas perspektiivis kuhjaga ära tasub.

Ärevust kogedes käivituvad enesekaitsereaktsioonid, mis on küll mõeldud enda kaitsmiseks, aga ülehinnatud ohu puhul on enda kaitsmine üleliigne. Seda tehes säilib ohutunne ja probleemid jäävad lahendamata ehk teisisõnu võib inimene end kaitstes endale hoopis liiga teha. Liigsest ärevusest vabanemiseks on vaja muuta seda, kuidas kaitseme end ülehinnatud ohu eest. Ebaefektiivne enesekaitse kaasab mõtteprotsesse, tähelepanuprotsesse ja käitumuslikke reaktsioone.

Ebafunktsionaalsete mõtteprotsesside all peame silmas ülemäärast muretsemist ja juurdlemist, mis tegelevad katastroofi ettekujutamisega ja ebameeldiva mõtetes ketramisega, aga mitte praktiliste küsimustega. Selline mõtlemine ei aita selgust tuua, strateegiat luua ega toimetulekut toetada. Näiteks kartuses endast halb mulje jätta, võib ärev inimene enne sünnipäevale minekut päevi muretseda, kuidas küll läheb, ega ometi midagi valesti ei lähe, kas ta ikka suudab oma ärevust varjata. Hiljem võib ta üsna kenasti läinud sünnipäevast sorteerida välja paar ebaõnnestunud momenti, mille üle pikalt juurelda kahetsedes, ennast halvustades, süüdistades.

End saab õppida kontrollima

Muretsemine kipub ajaga muutuma harjumuspäraseks tegevuseks ja kuna see midagi ei lahenda, võib see lõputult kesta. Muretsemise hind on kõrge, kuna see on klassikaline ärevuse tekitaja, röövib elult kvaliteeti ja võib kaasa tuua terve rea lisaprobleeme (unehäired, keskendumisraskused, motivatsiooniprobleemid jm). Muretsemist saab õppida kontrollima ja eristama kasulikust mõtlemisest eesmärki püstitades, lahendust otsides, valikuid kaaludes. See annab võimaluse tuvastada, mis hetkel muutub mõtlemine kasulikust protsessist ärevust säilitavaks muretsemiseks. Kasutu mõtlemise vähendamine on küll pingutus, aga samal ajal oluline treening, mis pikas perspektiivis kuhjaga ära tasub.

Ebafunktsionaased tähelepanuprotsessid tähendavad pidevat ohusignaalide otsimist ehk fookuse hoidmist tajutud ohul. Närvisüsteem ei saa rahuneda, kuniks fookus on hirmutavatel aspektidel. Hirmul on suured silmad, mis leiavad ohu üles ka seal, kus seda tegelikult pole. Näiteks terviseärevusega inimesed kipuvad otsima kehalt igasugu signaale (valud, sügelused, punetused jm), et kontrollida, kas tervisega on ikka kõik korras. Niimoodi treenib inimene end järjest tundlikumaks, mistõttu hakkab märkama ka pisikesi aistinguid, millest varem isegi teadlik ei olnud. Lisaks käivitab tajutud ohule keskendumine hirmutavaid mõtteid. Kuna ärevus suunab meid ohule keskenduma, on mõistlik treenida paremat kontrolli oma tähelepanu juhtimise üle. Päris ohtu ja probleeme ignoreerima ei peaks, kuid vähendada tuleks liigset ohu seiramist ja tajutud ohule keskendumist, kui oleme hinnanud ärevuse ülemääraseks.

Ebaefektiivsed toimetulekustrateegiad ilmnevad käitumismustritena, mille eesmärk on ebameeldivustunnet vähendada ning kahju vältida. Vältimine aga säilitab probleemi, sest siis ei saa me adekvaatset infot hirmutava teguri kohta ja alles jäävad õudsed fantaasiad. Vältimine ei võimalda kogeda toimetulekut, mis on suur kaotus, kuna eduelamus aitab enesekindlust kasvatada. Ärevushäirete kontekstis on oluline vältimist järk-järgult vähendada ja hirmutavaga kokku puutuda, et saada adekvaatset infot, mis aitaks hirmumõtteid ja fantaasiaid korrigeerida. See annab võimaluse katsetada uusi toimetulekuviise.

Ärevushäired on küll jonnakad, aga samas ka loogilised probleemid. Neid on võimalik mõista ja tuvastada neid säilitavad tegurid. Niipea kui probleemi mõistame, hakkab tekkima ideid, kuidas seda lahendada.