Noore arstina murdsin pead, millal peaksin vastuvõtule tulnud teismelist sinatama ja millal teietama. Lõpuks otsustasin, et vaatan noorele otsa, ja kui mulle vaatavad vastu täiskasvanu silmad, siis teietan. See reegel töötab siiani. Eriti juhtudel, kus teismeline otsustab minu vastuvõtule tulla üksi.
Perearst Karmen Joller: lapsel on õigus oma tervisele
Veel olulisem on aga hinnata seda, kui palju saab last või noort kaasata tema tervist puudutavatesse otsustesse. Mulle on alati olnud tähtis, et laps teaks ja saaks aru, mida ma soovitan – lõppude lõpuks on see ju tema tervis, tema keha.
Last saab kaasata terviseotsuste tegemisse juba päris varasest east – kaasamine peab olema eakohane, lapsele arusaadav. Minu vastuvõtul on käinud koolieelikuid, kes suudavad mulle anda täiesti adekvaatset infot ravimite kohta, mida nad on haiguse raviks kasutanud; nad teavad ravimi nimetust, annust, isegi kõrvaltoimeid. See näitab, kui hästi on vanemad neid lapsi oma tervise eest hoolitsemisse kaasanud. Kui laps on juba suurem, teismeline, siis selline laps on enamasti suuteline oma tervist hindama ja tegema vastutustundlikke otsuseid ka ilma vanemate juuresolekuta.