Uuring: eakaid jooksutatakse hooldussüsteemis ning nende vaimne tervis jääb unarusse

Eakad. Foto: Panthermedia/Arne Trautmann/Scanpix

Ligi viiendik Eesti vanemaealistest vajab halvenenud tervise tõttu tuge toimetulekuks. Praxise uuring toob välja, et koostöö tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi vahel on puudulik ning inimene ei pruugi saada õigeaegset ja tema vajadustele vastavat abi. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata eakate vaimsele heaolule ja inimesest lähtuvale teenusdisainile.

Mõttekoja Praxis analüütik Gerli Paat-Ahi hinnangul on erinevad teenusepakkujad killustunud ja nii jääb ka terviklikust ning patsiendikesksest lähenemisest vajaka. «Pikaajaline hooldus Eestis tähendab inimese jaoks pahatihti erinevate hooldusepisoodide jada, kus üks teenusepakkuja ei tea, mida teine teeb. Süsteemi parandamisel on kriitilise tähtsusega ühise platvormi loomine, näiteks toimiv e-tervise süsteem, mis lihtsustaks abivajaja, omaste, perearsti ning tervise- ja sotsiaalteenuste pakkujate suhtlust,» märkis ta.

Uuringu kaasautori, Tallinna Ülikooli teaduri Tiina Tambaumi sõnul peab toimiva hooldussüsteemi üles ehitamine algama kasutajakesksest teenuste disainist. «Abisaaja peaks olema selles süsteemis kõige aktiivsem tegija. Paraku tunnevad vanemaealised end süsteemis patsiendina, mitte inimesena. Võimalustest informeeritakse, kuid ei arutata neid. Alahinnatakse eakate võimet end esindada. Olukorras, kus füüsiline tervis veab alt, peaks süsteem andma inimesele vaimset tuge ja turvatunnet, et ta saaks endiselt olla oma elu juhtija,» ütles ta. 

Praxise aruanne toob eraldi murekohana välja, et enda hoolduse ja ravi küsimustes kaasarääkimine ei ole siiani patsientide ja nende lähedaste jaoks loomulik ning tavapärane. Samuti jätab hooldusteenuste süsteem tagaplaanile eakate vaimse tervise. «30 protsenti intervjueeritutest tunnistas, et kannatab depressiooni all. Vanemaealiste emotsionaalse seisundi alahindamine on levinud nähtus ja kindlasti on tarvis laiemat arutelu, kuidas seda parandada,» rõhutas Paat-Ahi.

Lisaks selgus, et madala elukvaliteedi, füüsilise passiivsuse ja sotsiaalse isolatsiooni taga on sageli puudulikud transpordivõimalused. Liikumisraskustega abivajajatele peaks vajalike sõitude jaoks (arstikülastused, inimeste emotsionaalseid, sotsiaalseid ja vaimseid vajadusi rahuldavad tegevused) olema transport paindlikult kättesaadav.

«Integreeritud hoolduse süsteem peaks tegelema ka sellega, kuidas täita liikumispiiranguga 75-aastase mehe soov näha teises linnas elavat 95-aastast voodihaiget ema. Hooldusteenuse keskmes ei peaks olema küsimus, kuidas inimest elus hoida, vaid kuidas hoida teda aktiivse ja sotsiaalsena, et ka terviseküsimustest kaugemad vajadused, näiteks lähedaste külastamine, kultuuriüritustel käimine, füüsiline aktiivsus ei jääks tähelepanuta,» võttis Tambaum soovitused kokku.

Praxis uuris rahvusvahelise projekti Sustain raames, kuidas teenuseid paremini lõimida, nii et kogemus oleks abivajaja jaoks n-ö õmblusteta ning arvestaks lisaks füüsilisele tervisele vaimseid ja sotsiaalseid vajadusi. Kokku intervjueeriti ligi 200 vanemaealist, hoolekeskuste töötajat ja lähedast, et kaardistada ära kitsaskohad, mis tänases süsteemis abivajajaid alt veavad.