Tüsistuste ohvriks sattunud diabeetik kirjeldab, milline on elu ilma jalgadeta

Ratastool. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Joel Mnisi (52) sündis tervena, kuid pärast diabeedi diagnoosi saamist ning raskete tüsistuste avaldumist pidid arstid tema mõlemad jalad amputeerima ning mees on nüüd ratastooli aheldatud.

Mnisil on diagnoositud I tüübi diabeet, mis on pärilik haigus, kirjutab Health24. Ta elab Lõuna-Aafrikas Tzaneeni linna lähistel ning tema majas pole ratastoolis liikumise jaoks kaldteid. Diabeedi ametliku diagnoosi sai ta alles kolme aasta eest ning aasta tagasi amputeeriti tal kirurgiliselt teine jalg, mistõttu üritab mees jätkuvalt jalutu rolliga kohaneda ning elu edasi elada.

Mehe vasak jalg amputeeriti 2017. aastal – aasta pärast diagnoosi saamist. Parem jalg amputeeriti mullu märtsis, kui see läks tursesse ja muutus valulikuks, nii nagu varasemalt oli juhtunud vasaku jalaga. «Tundsin, nagu mu jalg põleks. Mu varbal oli valus vill ning arvasin, et olin end lihtsalt kõrvetanud, kuna magasin eelneval ööl tule lähistel. Läksin arsti juurde ja sain sealt ravimid, kuid haav ei paranenud. Haiglas kinnitati, et haav oli tekkinud diabeedi tüsistusena,» meenutas Mnisi.

Diabeetikute kohta on varemgi teada, et haavad paranevad neil aeglasemalt ning võivad kergesti minna põletikuliseks. Meditsiiniajakirjas Journal of Clinical Investigation on viidatud, et diabeetilised haavandid mõjutavad ning viivad jäseme amputatsioonini lausa 15 protsendil diabeetikutest.

Mnisi elab üksinda ühe magamistoaga majas ning peab oma igapäevatoiminguid seal korralikuks mägironimiseks, kuna ta on võimetu ilma kõrvalise abita majast välja ning sisse saama. «Üksi on keeruline hakkama saada, eriti kui sul on puue. Minu maja ei vasta mu erivajadustele, sel pole kaldteid, ka tualett pole puudega inimesele sobilik. Minu tütre abikaasa käib mul abis, kuid ta läheb varsti linnast ära õppima,» kirjeldas ta.

Tzaneeni kohalik omavalitsus on nõustunud mehele abiks olema, kuniks ta kolitakse erivajadustega inimeste elamusse. «Omavalitsus organiseerib tema koju seniks rambi, et ta saaks majas sees ning majast välja liikuda, ta on pandud erivajadustega inimeste elamute järjekorda,» kinnitas kohaliku omavalitsuse kommunikatsioonijuht Patricia Muchabi.

Mnisi lisas, et tal on endalgi raske oma puuet aktsepteerida, kuigi tema perekond on selles osas olnud toetav. «Pole olnud kerge seda omaks võtta. Inimesel on raske harjuda elama ilma jalgadeta, eriti kui oled sündinud kahe terve jalaga. Lähedased aga toetavad mind ning on mu seisundiga leppinud. See annab ka mulle jõudu seda aktsepteerida ja mõista, et elu pole sellega läbi,» nentis mees.

Populaarne

Tagasi üles