Endine sõltlane: mul lõppes 20-aastasena korralik ajutegevus

Kanepisuits.

FOTO: Shutterstock

«Sõltuvuses inimene õpib väga kiiresti manipuleerima ja kasutab kõiki ära. Ta jookseb uksest välja ka vanaema telekaga, et see maha müüa,» kirjeldab inimesi pudeli või süstla küüsist päästva Lootuse küla looja Märt Vähi. 

Viimased riskikäitumise uuringud näitavad, et puhtalt uudishimust on narkootikume 15- või 16-aastaselt proovinud juba 38 protsenti õpilastest, kirjutab Pealinn. Lootuse küla tegevjuhi Raiman Kuke sõnul võivad esmaseks ärgitajaks saada filmi- ja meediakangelased. «Noored otsivad ühtekuuluvust – olin ise 12-aastane, kui esimest korda kanepit tarvitasin,» rääkis ta.

«Lugesin meediat ja vaatasin filme räpi elustiilist, mis enamasti näitasid kanepitarvitamist soodsas valguses – et see on lahe ja tossu tuleb! Mõtlesin, et selline elustiil on üsna äge ja unistasin, et minust saab veel kunagi väga rikas inimene. Et kanep avab mulle uue horisondi, mis aitab mul selles olla targem kui teised. Olin kuulnud ka jutte sellest, kui rahustav on kanep – et alkohol on samas see, mis sind vägivaldseks teeb. Minagi läksin sellise müüdi õnge ja uskusin, et see vastab tõele.»

Vastupidi, rikkus ja edu reaalses elus tulla ei tahtnud, kordaminekute uks hoopis sulgus. «Tegelikkuses juhtus igapäevase kanepisuitsetamise järel see, et mul kadus huvi elu vastu. Sulgesin end teinekord mitmeks päevaks kuskile, minu isiksus lõhestus, ma ei osanud enam inimestega rääkida, ei julgenud neile otsa vaadata, mul oli tohutu laiskus ja ma ei näinud mingit mõtet midagi teha. Ainuke mõte, mis tegelikult peas keerles, oli see, et kust saada uus doos,» meenutas Kukk.

Kui teismelisena uskus ta, et kanep avardab mõttemaailma, siis 20. eluaastasse jõudes oli olukord hoopis teine. «Mul lõppes korralik ajutegevus – kanep hoopis jättis mind ühtede ja samade mõtete vangi,» selgitas ta. «Kui arvasin, et mõnuaine avab minu ajus uue ukse, siis läks just vastupidi, uksed blokeerusid. Lõpuks oli kanepi suitsetamisest arenenud fentanüüli- ja heroiinisõltuvus. Mul on 17 tuttavat ja sõpra surnud, olen ise saanud 10-15 korda üledoosi, mu perekonna vara on hävinenud – olen oma narkovõlgade pärast pidanud maamajad pangale panti panema. Tegelikult sellesama esimese lõbusa proovimise tagajärjel juhtuski, et kaotasin oma elus kõik. See, et ma üldse elus olen, on suur ime!»

Loe pikemalt Pealinnast.

Tagasi üles