Ravimiaabits: kas tabletti maksab poolitada ning on seal vahet, kas võtta rohtu enne või peale sööki?

Ravi õnnestumiseks kuula arsti, jälgi täpselt annustamist ning vii end kurssi, kas ravimit tuleb võtta enne või peale sööki. Foto: PantherMedia/Scanpix

Tableti võtmine ei näi olevat keeruline, ent ometi on paljugi, mida ravimite manustamisel meeles pidada. «Vedeliku tarbimine ja liikumine soodustavad ainevahetust ning ravimite imendumist. Pikaks ajaks seedetrakti peatuma jäänud raviaine võib kuhjuda ning siis on suurem kõrvaltoimete või üleannustamise oht,» tõi Tartu ülikooli farmatseutilise tehnoloogia dotsent Urve Paaver esile ravimite võtmise põhitõed.

Kokku ei klapi kuidagi ka alkohol ja ravimid – paar napsi sünnipäeval või saunaõlu võivad tunduda süütud, kuid reeglina muudab alkohol ravimite lahustumis- ja imendumiskiirust. Nii ei pruugi ravimi toime õigel ajal avalduda või on hoopis palju tugevam. Enamasti lammutatakse ravimid maksas sama mehhanismi abil nagu alkohol. Kõige tavalisem tagajärg on ravimi mõju vähenemine või tugevnemine või alkoholi kehast eritumise aeglustumisest tekkiv tunduvalt suurem joove.

«Rida ravimeid on selliseid, mille koostarvitamisel alkoholiga võivad kõrvaltoimed olla väga tugevad – alates peapööritusest ja oksendamisest südamehädade, hingamisraskuste ja teadvusekaoni,» kirjeldas Paaver. Selliselt toimib näiteks mõni antibiootikum. «Kui ikka arst hoiatab või ravimi infolehes on kirjas, et alkoholi tarbimist tuleb vältida, siis on see hädavajalik.»

«Probiootikume on soovitatav võtta antibiootikumikuuri järel. Kui soovitakse seda teha kuuri ajal, võiks olla antibiootikumi ja probiootikumi võtmiste vahe vähemalt kaks tundi.»

Ravimite imendumist mõjutab ka toit. Paaveri sõnul pole üht reeglit, kas võtta ravimeid enne või pärast sööki – sõltub ravimist. «Söök muudab mao happelise keskkonna neutraalsemaks ja see võib muuta mõne raviaine lahustuvust. Näiteks maohappekindla kattega ravimeid peaks võtma enne sööki, kuid ravimeid, mis võivad magu ärritada, on soovitatav võtta pärast sööki.» Paaver rõhutas, et kui söögi ja ravimi koostoime on oluline, siis on see ka ravimi infolehes kirjas. Kui pole, siis võib mao säästmiseks võtta ravimi pigem pärast sööki.

Klaasitäis vett peale

«Kõigi suukaudsete raviainete toime avaldumiseks peavad need esmalt lahustuma ja siis imenduma,» selgitas Paaver. Seetõttu soovitatakse võtta ravimeid alati klaasitäie veega. «See optimaalne kogus tagab tableti või kapsli lagunemise, raviaine lahustumise ning imendumise.» Mahla, piima, mullivett, kuumi jooke ning alkoholi ei soovitata, sest need võivad muuta ravimi lahustumiskiirust või isegi keemilisi omadusi. Nii ei pruugi soovitud toime saabuda.

Tableti närimine veejoomisest ei päästa. «Vett on ikka vaja piisavalt, et raviaine lahustuks,» rõhutas Paaver. Tablettidel võib olla peal poolitusjoon, aga sel juhul tuleb infolehest kontrollida, kas tablette võib jagada võrdseteks annusteks või on joon vaid neelamise hõlbustamiseks. «Kõik tabletid, millel poolitusjoon puudub, tuleb tervelt alla neelata ja kindlasti ei tohi neid peeneks närida. Sama kehtib kapslite puhul – reeglina neid ei tohi avada ning tuleb tervelt alla neelata.» Vahel harva on infolehes märge, et kapsleid võib avada neelamise hõlbustamiseks, sel juhul tuleks graanulid kapsli seest soovitatavalt alla neelata kas vee või hapu mahlaga.

Tavaliselt on sellistest tablettidest või kapslitest raviaine vabanemine teisendatud ja kui tableti või kapsli katki teeme, saab süsteem rikutud ning ravim ei toimi, nagu peaks. «Kui tavaliselt on tablettidel õhuke polümeerkate, mis veega kokku puutudes muutub libedaks ning kergendab neelamist, siis modifitseeritud tablettide kate võib olla tehtud materjalist, mis peab vastu mao happelisele keskkonnale ja võib olla ette nähtud lahustumiseks alles kindlas seedetrakti osas. Erinevad katted kaitsevad kas magu tugevatoimelise aine eest või ravimit mao happelise keskkonna eest. Kui tarbida neid koos muude vedelike, eriti alkoholiga, võivad katte lahustuvus ja ka raviaine lahustuvus muutuda ning ravim ei pruugi toimet enam soovitud kohas avaldada,» kirjeldas Paaver.

Ta juhtis tähelepanu ka sellele, et antibiootikume ei maksa võtta koos piimatoodete, eriti elusaid piimhappebaktereid sisaldavate toodetega söögikordade ajal. «Probiootikume on soovitatav võtta antibiootikumikuuri järel. Kui soovitakse seda teha kuuri ajal, võiks olla antibiootikumi ja probiootikumi võtmiste vahe vähemalt kaks tundi.» Paaveri sõnul peab antibiootikume võtma kindlal kellaajal ja sellest peaks võimalikult täpselt kinni pidama. «Kindlasti tuleb läbi teha kogu kuur, mitte lõpetada ravimite võtmist kohe enesetunde paranemise järel,» rõhutas ta.

Ravimite väärkasutamine tuleb kehvast kuulamisest

Peamine reegel ravimite tarvitamisel on Paaveri sõnul väga lihtne: «Kõiki ravimeid tuleks võtta vastavalt manustamisjuhendile, just nii nagu konkreetsele patsiendile arst on soovitanud. Inimesed on erinevad, mõni vajab suuremaid annuseid, teine väiksemaid, kuid ise ei tohiks koguseid muuta, seda saab teha vaid raviarstiga.» Kui ilmneb ravimi kõrvaltoimeid, tuleb teavitada arsti – siis on võimalik annust korrigeerida või leida teine ravim.

Siiski jäetakse kuure pooleli ja raviskeemidest kinni pidamisega esineb probleeme, tõdes Apotheka proviisor Kristiina Sepp. Näiteks kui ravimipakile on kirjutatud «üks tablett kaks korda päevas», tähendab see, et tuleb võtta üks tablett hommikul ja üks õhtul, mitte üht tabletti päeva peale jagada või poolitada. «Ka kapslite valesti tarvitamisest on kuuldud – kapslit ei neelata korraga alla, nagu ette nähtud, vaid et see avatakse ja raputatakse sisu suhu või tõmmatakse pulbrit lausa ninna,» märkis Sepp.

Enamik ravimite väärtarvitamisi tuleneb sellest, et inimesed ei kuula tähelepanelikult arsti ja apteekrit ega loe ravimipakendi infolehte. «Kui midagi jääb ravimi tarvitamisel ebaselgeks või tekib küsimus, tuleb alati apteekrilt abi otsida, mitte huupi rohtu võtta,» julgustas Sepp. «Kevadeti kohtume apteegis inimestega, kes on kuude viisi väärkasutanud antikongestante ehk nina limaskesta turset alandavaid spreisid, mida pikaajaliselt kasutada ei tohi, sest need tekitavad limaskesta turset, kahjustust ja ravimist tingitud nohu.»

Antibiootikumipulbrite väärtarvitamist tuleb samuti ette. Mõnikord inimesed ei soovi, et apteeker teeks lahuse valmis, ent kodus asuvad ravimit kohe tarvitama, uurimata, kuidas on õige teha. Nii manustatakse pulbrit seda eelnevalt lahustamata ja määritakse isegi nahale. Samuti valmistatakse tihtipeale lahus ise vale koguse veega või keeva veega.

Inimesed võtavad lemmiklooma ussirohtu

Sügiseti sagenevad juhtumid, mil inimesed ostavad apteegist käsimüügis olevat lemmiklooma ussirohtu, aga kui apteeker täpsustab, siis selgub, et inimene kavatseb ravimit ise tarvitada või anda lapsele. «Tuleb välja, et kui peres avastatakse inimestel ussid, on see nii piinlik probleem, mida ei julgeta isegi retseptiravimi saamiseks perearstile kurta,» tõdes Sepp. Lemmikloomadele mõeldud antiparasiitikum, mis on ette nähtud siseparasiitide, lai- ja ümarusside tõrjeks, on aga käsimüügiravim. «Loomade ravimid on mõeldud kasutamiseks loomadel ja neid ei tohi mingil tingimusel manustada inimene, sest pole teada, kuidas need inimesele mõjuvad.»

Tuleb ka ette, et inimesed ei oska digitaalset termomeetrit kasutada – jällegi ei loeta enne läbi kasutusjuhendit, mistõttu ei teata, et erinevatest kohtadest mõõtes loetakse palavikuks erinevat kehatemperatuuri. Kaenla alt mõõtes algab palavik 37,4-st, laubalt mõõtes 37,5-st, suust mõõtes 37,5-st, pärakust mõõtes 38,1-st ja kõrvast mõõtes 37,6-st kraadist. «Kõige enam mõõdetakse kehatemperatuuri kaenla alt, ent seal võtab kraadiklaasi soojenemine kauem aega ning pärast esimest piiksatust ei tohi termomeetrit kohe eemaldada. Samuti ei tohi seda kaenla all hoida üle kümne minuti,» õpetas Sepp.

«Ravimi vale kasutusega võib tervisele palju kahju teha. Seetõttu on oluline pidada kinni arsti juhistest ning küsida nõu apteekrilt,» ütles ta. «Ükski ravimit või haigust puudutav teema ei ole apteekrile tabu, seega julgustan pöörduma alati apteekri poole, kes oskab anda nõu või suunata arstile. Ravimeid tuleb võtta nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik.»

Ravimi tõhusus võib sõltuda hoopis geenidest

Ka geenides esinevad mutatsioonid muudavad ravimi lagundamise aktiivsemaks või aeglasemaks, rääkis Tartu ülikooli genoomikainstituudi juhtivteadur Lili Milani märtsis toimunud tervisefoorumil. «Neil, kes on aeglased lagundajad, võib ravim kiiresti toimet avaldada, aga kui jätkata standardannusega, siis võivad tekkida varsti väga ebameeldivad kõrvaltoimed, kuna ravim ladestub organismi,» selgitas ta.

Neile, kelle organism lagundab ravimit väga kiiresti, ravimi toime saamiseks standardannusest ei piisa. «Ensüüm, mis selle eest vastutab, on keerulisemaid üldse, sest sel pole vaid lagundamist aeglaseks ja kiireks muutvad mutatsioonid, vaid inimestel on ka sellest geenist erinev arv koopiaid. Kel üldse pole seda ensüümi, on väga raske ravimeid lagundada,» märkis Milani. Euroopas on selliseid inimesi hinnanguliselt 20–30 miljonit. 15–20 miljonit inimest on lisakoopiatega ja nende organismis toimub kiirem lagundamine. Ka suitsiidid on sagedasemad nende hulgas, kes on ülikiired lagundajad ja kel jääb depressiooniravimi toime saamata.

Küll aga on kaardistatud ensüümides geneetilised variatsioonid, mille järgi saaks kohandada ravimiannuseid, mis inimestele paremini sobiksid. Eestis on loomisel vastavat infot kandvad IT-arendused geenikaartide rakendamiseks meditsiinisüsteemis.