Arst selgitab: millisel määral kiirgust saame kompuuteruuringust?

Magnetresonantstomograafia uuring. Foto: JONATHAN NACKSTRAND/AFP

Radioloogilised uuringud ja labor peavad liikuma inimesele lähemale, sõnas Lääne-Tallinna Keskhaigla radioloogia arst-resident Julius Juurmaa tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Tuntumad uuringud on kompuutertomograafia ja magnetresonantstomograafia – esimesel juhul valgustatakse inimene erinevate nurkade alt röntgenkiirtega põhjalikult läbi, teisel juhul reageerib keha magnetväljale. Kompuuteruuringul on patsiendi peamiseks mureks kiirguse hulk. «Tegelikult saame looduslikku taustkiirgust 2,5 milligreid aastas, peauuring kiirgab kaks milligreid, seega kartma kindlasti ei pea, et sealt tõuseks kohe kasvajarisk,» rahustas Juurmaa. Ta tõdes, et kui inimene on eluohtlikus olukorras või uuringud on arsti tungiv soovitus, lükkub kiirguskoormuse mure kohe tagaplaanile.

Magnetuuring on inimese jaoks ohutum ja erinevalt kompuuteruuringust spetsiifilisem, selle abil otsib arst detaile. Ehk nagu tohtrid ise ütlevad - kui esimene on kruvikeeraja, siis teine haamer. Magnetuuringud on märksa pikemad, kestes kuni tunni, seepärast valitakse eluohtliku trauma puhul, kui vastuse saamisega on kiire, alati ioniseeriva kiirgusega uuring. Viimane on lisaks odavam ja kättesaadavam ka perearstidele. Sellest hoolimata Juurmaa patsientide üleliigsesse kiiritamisse ei usu.

Omaette probleem on magnetuuringu puhul see, et ei tohiks karta kitsast ruumi ja et jõuaks pikalt ühe koha peal liikumatult lebada. «Lisaks on väga oluline, et patsient annaks täpse info oma varasemate operatsioonide kohta. Jah, tänapäeval enam ei juhtu suurt midagi ka nendega, kes on saanud hiljuti puusaproteesi, kuid ma paluksin siiski patsiente, et nad arste hoiataksid. Rohkem jama tuleb alati sellest, kui jäetakse midagi ütlemata,» sõnas Juurmaa.

Ta lisas, et neil, kel on kunstliiges paarikümne aasta tagusest ajast, võib uuringu ajal hakata ebamugav, protees võib minna kuumaks või halvimal juhul teatud osake paigast nihkuda. Seetõttu ei tasu proteese või muid võõrkehasid varjata. Omaette küsimus on, kas patsiendil on piisavalt aega, et tutvuda enne protseduuri paberitega ning kas arstil on piisavalt aega, et rääkida patsiendiga kõik oluline läbi. «Omavahelisest suhtlusest saavad alguse kõige suuremad probleemid. Kahekümnest minutist tihti ei piisa, aga selline ajaraam meil praegu on,» tõdes arst-resident.

Sageli arvatakse, et mida rohkem uuringuid teha, seda parema pildi tervisest saab. Juurmaa sellega nõus ei ole. «Uuring on vajalik, kui ta vastab patsiendi ja arsti suhtlemisel tekkinud küsimusele ning sellega täpsustatakse vaid mure põhjust,» sõnas ta.

Sel aastal hakkas kehtima seadusemuudatus, mille järgi saavad lihtsamaid röntgenpilte ja ultraheliuuringuid teha ka perearstid. Mitmed tunnustatud radioloogid on aga sellele vastu. «Mina olen ühelt poolt nõus kolleegidega, kes muretsevad patsientide turvalisuse pärast ning soovivad, et uuringud oleksid tehtud ja vastatud parima kvaliteediga. Samas olen päri ka sellega, et radioloogia, nagu ka labor peab liikuma inimesele lähemale,» sõnas Juurmaa. Ta pakub lahenduseks seda, et kõik perearstikeskustes tehtud pildid jõuaksid arvamuse saamiseks alati kogemusega radioloogi töölauale.

Kuula raadiosaadet siit.