Nägemisterapeudi soovitus: sellised päikseprillid kaitsevad silmi kõige paremini

Silmi kaitsevad päikeseprillid, mida ei ole liiga kaua kantud.

FOTO: PantherMedia/Scanpix

Lapsed võiksid eeskätt kanda nokamütse, musta klaasiga prillid ei ole sobilikud, sõnas optometrist ja nägemisterapeut Karmen Johansson tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Järjest eredam päike paneb haarama tumedate prillide järele. Pealtnäha on prillipoodides valikut palju, kuid selleks, et tagada silmadele hea kaitse, tasuks üht-teist teada. «Prillid peavad olema ultraviolettkiirguse vastase kaitsega, mille olemasolu saab vajadusel prillipoodides üle kontrollida. Ereda valgusega sobivad meie laiuskraadil kõige paremini pruuni värvi klaasid, kust silmad läbi paistavad,» lausus Johansson. «Sageli valime prille selle alusel, kui ägedad nad on, kuid näiteks peegelkate sisepinnal väsitab silma, liiga tumedad klaasid tekitavad jällegi pimealad ja kaob kontrastitaju.» 

Korralikud päikeseprillid tuleb kindlasti kaasa võtta soojale maale reisides. Tavalise klaasiga UV-kaitsega prillid väsitavad vähem silma, kui inimene töötab siseruumis laservalguse või valguslampidega. «Kõige olulisem prillide valikul on see, et neid ette pannes ei kaoks kontrasti- ja sügavustaju,» tõdes terapeut.

Mõnevõrra keerulisem on lastega, kes ei taha prille kanda. Ja nagu selgub, tumedad prillid ei sobigi väikelastele, kelle silmad alles arenevad. «Laste prillide värvitoon peab olema kindlasti selline, kust silmad on näha, kuid pigem isegi soovitan kanda nokamütsi,» märkis Johansson.

Järjest populaarsemad on isetumenevad klaasid, mis on mugavad ja üldjuhul teenivad oma eesmärki. «Tõsi, autot juhtides klaasid piisavalt ei tumene, autos võiks ereda valguse puhul lisaks kasutada sirmi või klippe. Peale selle tuleb arvestada, et tumenevate klaasidega kontrast väheneb ja tekivad samuti pimealad – vaateväli aheneb,» rääkis nägemisterapeut.

Teine teema, millega viimasel ajal palju nägemisterapeudi poole pöördutakse, on laisa silma sündroom. «Kui varem arvati, et edukalt saab aidata vaid lapsi, siis tegelikult saab seda ka täiskasvanul kenasti ravida,» sõnas Johansson. Laisa silma sündroomile saab lapse puhul jälile, kui on näha, et üks silm väsides ära vajub või ta ei näe sellest selgelt. Vanemaks saades hakkab lapsepõlvest kaasa saadud laisk silm segama ka hästi nägevat silma.

Lastel pannakse laisa silma puhul teine, tugevam silm sageli mõneks ajaks kattega kinni. Sama meetodit saab kasutada ka täiskasvanute puhul, kuid kinnise ruumi tingimustes. «Seda ei ole vaja karta, et autojuhil ühe silma kinni kleebime,» muigas Johansson.

Laisa silma töölepanek algab nägemisteravuse ja –jõudluse määramisega. «Kui optiliselt on selgus majas, tuleb aru saada, kas aju üldse kasutab mõlemat silma, seejärel alustame teraapiaga,» lausus ta. Näiteks on hea harjutus, kus tasakaalupallidel kõndides tuleb samal ajal lugeda tagurpidi käes olevat raamatut. «Harjutus on vajalik, et aju paneks nägemismeele tööle. Kui kaasame tasakaalukeskuse, aktiveerime mitu aju osa. Tavaliselt inimene loeb sõnamälu abil, laseb lugedes lihtsalt silmadega tekstist üle. Kui raamat panna tagurpidi ette, ei saa aju enam automatismi kasutada, silmad koonduvad konkreetsele alale ja pilgu fikseerimiseks tuleb taas hakata lihaseid kasutama,» kirjeldas Johansson.

Silmalihastega on samamoodi nagu teiste lihastegagi - kui mõnda neist ei kasuta, toimub tasapisi taandareng. Mõnikord on silmade kiire väsimise ja kipituse taga lihtsalt vale tugevusega prillid või nõrgad lihased. Pärast õigeid prille ja väikest treeningut probleemid kaovad ja silmatilku enam vaja ei lähegi.

Kuula raadiosaadet siit.

Populaarne

Tagasi üles