Sport, mis teeb tugevaks ja sulatab rasva imekiiresti

Andra Aho leiab, et taipoks pole teistest spordialadest ohtlikum. Foto: Eero Vabamägi

• Harrastaja jaoks pole poks ohtlikum ala kui mõni teine sport
• Taipoks on suurepärane rasvapõletustreening, sest kaasatud on terve keha.
• Idamaise poksikunsti taga seisab alandlik elufilosoofia.
• Võitluskunstid kasvatavad enesekindlust ja võtavad noortelt kiusamishimu.

Idamaised võitluskunstid on suurepärane rasvapõletustreening: ühe tunni intensiivse trenniga põletab harrastaja 700–1100 kilokalorit. Võitlussport ei treeni üksnes keha, vaid on juba ammusest ajast olnud meeleselguse tugevdaja ning paradoksaalselt ka sisemise rahu tooja.

«Võitlussport võib olla väga vägivaldne, aga kui teha seda õige treeneriga ja õiges grupis, siis on see kõike muud,» rääkis taipoksi treener Kevin Renno (33). Tema trennides on baaskursus algajatele ning grupid noortele, täiskasvanud harrastajatele ja võistlejatele. Nii saab igaüks treenida oma tasemel turvalises ja arendavas keskkonnas.

«Siin pole midagi salata, mõnda aega tagasi seostuski poks pättide ja kaklemisega,» rääkis Renno, kes alustas alaga 20 aastat tagasi Eesti vanimas taipoksi klubis Royal Gym, millest nüüdseks on välja kasvanud Kevin Renno Võitlusspordi Akadeemia. «Siis oli poksi valdkond Eestis hoopis teine. Kui klassikalise poksi treeninguid kontrollis alaliit, siis taipoks oli tume maa ja isehakanud aktivist võis olla treener,» lisas ta. Nüüdseks on taipoksil oma alaliit, korraldatakse võistlusi ja treenerikoolitusi ning jälgitakse, et iga treener oleks atesteeritud.

Baaskursus aitab mõista ala sobivust

Baaskursusega alustati Renno akadeemias mitu aastat tagasi. «Uued inimesed tulid jooksvalt trenni, mis raskendas grupi arengut ja treeneri tööd. Nii otsustasime alustada teatud korrad aastas kahekuuliste baaskursustega,» rääkis treener.

Kursuse läbimine ei tähenda siiski, et selle ajaga vormitakse inimesest oskuslik poksija, vaid et ta saaks proovida taipoksi ohutus keskkonnas. Omandatakse peamised teadmised: millised on asendid, põhiliikumised ja löögid, et inimene oleks valmis minema juba käimasolevasse gruppi.

«Nüüdseks on tekkinud enamikus saalides vahepealne grupp või jätkukursus, kus käivad harrastajad ja kedagi ei sunnita minema järgmisele tasemele,» täpsustas Renno. Ala on mitmekülgne ning osa harrastajaid ei tahagi jõuda järgmisele tasemele, vaid teevad baaskursuse mitu korda läbi. Mõni tuleb trenni puhtalt rasva põletamiseks ja lihastoonuse kasvatamiseks, teine tahab omandada enesekaitseoskusi.

Andra Aho ja Kevin Renno jalalööke harjutamas. Treeningutel kasutatakse löökide pehmendamiseks kõikvõimalikke kaitsmeid. Foto: Eero Vabamägi

Õpetaja ja õpilase suhe on idamaade võitluskunstides väga oluline. Taipoksis pannakse austuse märgiks käed kokku ja kummardatakse.

«Paljude eestlaste jaoks on see võõras. Samuti on ala meil noor ja enamik treenereid ei ole võib-olla võistlusringiski käinud, rääkimata mõne vanema treeneri käe all õppimisest Tais,» rääkis Renno. Ta ise käib end igal aastal Tais täiendamas, kuna võitluskunstid on ala, kus ei saa olla kunagi valmis.

Oma gruppides juurutab Renno alati vana traditsiooni ja rõhutab sama treeneritele. «Jälgime kõige enam, et lastegruppides oleksid reeglid paigas. Lapsi ja noori on lihtsam kummardama õpetada kui täiskasvanuid, sest paljudel jääb võib-olla isegi sellest arusaamast puudu, miks seda tehakse,» rääkis ta.

Tähtsaim asi võitluskunstides ongi distsipliini tugevdamine. «Kui anda lapsele ja noorele oskused, mis võivad kellelegi liiga teha, ning ta kasutab neid valesti ära, siis on suuresti süüdi treener,» lausus Renno. Hea treener peaks rõhutama, kus ja mis eesmärgil neid võtteid kasutada tohib. «Õpilane peab austama treeningusaali, treeningukaaslasi, treenerit. See aitab kaasa arusaamale, et inimene ei ole maailmas üksi.»

Võitluskunst on taipoksi treeneri arvates üks parimaid viise, millega noor maha rahustada. «Olen treeningutel igasuguseid inimesi näinud. Mõne arusaam ongi, et omandan teatud oskused ja võin nendega teha, mida tahan. Aga olen ka olnud tunnistajaks, kuidas noored agressiivsed poisid treeninguga muutuvad,» rääkis ta.

Renno hinnangul on paljud noored agressiivsed sisemise ebakindluse tõttu, tahtes endast nõrgemaid veel madalamaks viia ja tunda end tähtsamana. Võitluskunst annab noorele niivõrd enesekindlust, et ta unustab ebakindluse ära.

Taipoksientusiasti sõnul võivad saadud teadmised suurendada ka enesekaitseoskusi, kuid need tulevad kasuks alles siis, kui on juba nii sügavalt sisse treenitud, et tulevad praktiliselt lihasmälust. Üks parimaid oskusi on tema hinnangul aga oskus üldse võitlus ära hoida.

Naisi julgustatakse trenni tulema

Kuigi naisi käib võitluskunstitrennides vähem, siis nende osakaal aina kasvab. «Kui võrdlen ajaga, mil mina alustasin, siis oli neljakümneses grupis umbes neli naist. Nüüd on nii, et tüdrukuid tuleb uutesse gruppidesse rohkem kui poisse, tase on kasvanud ja nad lähevad rohkem võistlema,» rääkis Renno õpilane Andra Aho (24), kes tuli mullu üliõpilaste taipoksi maailmameistriks.

16-aastaselt poksikarjääri alustanud ja arvukalt tiitleid võitnud Aho hakkab Renno akadeemias maikuust treenima naiste poksigruppi, mis on üldfüüsilisem ning ära jäetakse kontaktvõitlus ehk sparring.

«See on väga vajalik, sest paljud naised ei taha meestega koos trenni tulla. Nad tahavadki teistsugust treeningut, kus oleks vähem tehnika õppimist ning rohkem intensiivset trenni. Kombineerime taipoksi üldfüüsiliste harjutustega,» rääkis noor naine.

Kuigi paljud kardavad, et trenn on liiga intensiivne, julgustab Aho siiski kõiki proovima. «Trenni tulemiseks ei pea juba valmis olema, vaid tuledki selleks, et paremaks saada,» lubas ta.

Aho on üks vähestest eestlannadest, kes on pürginud rahvusvahelistele profivõistlustele ja neid ka võitnud. «Olen alati olnud suhtumisega, et tahan olla parim. Kui ma alguses ei olnud, siis treenisin ja saingi selleks. Võistlusi vaadates nägin mõnikord naisi ja siis oli alati tunne, et tahaks ka,» meenutas ta.

Andra Aho 2017. aasta septembris Tallinnas toimunud võitlusspordiüritusel King of Kings. Noore naise sõnul ei ole võimalik võistlusringis toimuvat seletada, see tuleb ise läbi proovida. Foto: Sander Ilvest

Aho lemmikud on suured turniirid, kus paljude riikide tipud koos. Kui läbida mitu matši lühikese aja jooksul, õpib enda kohta väga palju, rääkis ta.

Aho enda meeldejäävaim matš on kahe aasta tagune Lion Fight Ameerika Ühendriikides, kus ta võitis endast pea kaks korda vanema ja kogenud vastase küünarnukilöökidega tekitatud haavadega.

«Võisteldes üritataksegi teha küünarnukilööke, sest need tekitavad lõikehaavu. See oli väga raske matš. Vastane oli üleni verine ega lõpetanud ikka ära,» rääkis naispoksija. «Kohtunik lõpetas võistluse ja kuulutas just konkurendi ulatuslike haavade tõttu minu võitjaks.»

Õnneks pole Aho ise märkimisväärseid vigastusi saanud ning leiab, et taipoks pole teistest spordialadest ohtlikum. «Harrastajal ei ole suurt võimalust viga saada, pigem on poks hea võimalus enda väljaelamiseks,» ütles ta.

Lisaks rasvapõletusele toob noor naine taipoksi plussina välja vaimutugevdamise. «Näiteks kui arvad, et ei suuda rohkem, siis tegelikult on võimalik ennast ületada. Sama kehtib ka võisteldes valu ja väsimusega. Tuleb enda sees see lihtsalt ära kannatada,» sõnas ta.

Näiteks on treener Kevin Renno võistelnud sisselöödud ribidega. «Inimesed võistlevadki nii, nad ei anna alla. Ringis väsid igal juhul ära ja siis otsustad, et lähed veel edasi. See on vaimutugevus, mida kasvatad trennis, kasutad ringis ja ka ülejäänud elus,» lisas Aho.

Mis eristab taipoksi teistest poksiliikidest?

18. sajandist pärit muay thai ehk taipoks on Tai rahvussport, mida on Eestis õpetatud umbes 20 aastat. Taipoksi peetakse kõige mitmekülgsemaks püstivõitlusspordialaks, sest kasutatakse tervet keha: lubatud on löögid nii käte, jalgade, põlvede kui ka küünarnukkidega ning püstimaadlus ehk kintš.
Taipoks on terviklik ja ühtne ala, mida iseloomustavad mitmed traditsioonid. Matši alustab wai khru ehk traditsiooniline tants austusavalduseks jumalatele ja treeneritele. Võitleja kannab selle ajal peakatet mongkol’i, mis kaitseb teda võimalike vigastuste eest. Lisaks kantakse kaitse eesmärgil õlavarte ümber paelu.
Taipoksi löögitehnika on sarnane kikkpoksiga, kuid viimases puudub püstimaadlus ja enamikus stiilides ka põlvelöögid. Erinevalt taipoksist on kikkpoksil palju erinevaid alastiile ja reeglistikke. Klassikalises poksis on aga lubatud löögid ainult kätega.
Andra Aho