Teadlased avastasid, kuidas vähki põhjustavad bakterid vallutavad mao

Helicobacter pylori võlgneb võiduka elukäigu oma pikkadele viburitele. Foto: luca de polo / PantherMedia / luca de polo

Tipptehnoloogia abil teostatud värskes uurimuses selgitati välja, kuidas Helicobacter pylori, mida leidub poolte inimeste organismis, jääb maos ellu ja õilmitseb.

Kõhubakterid on praegu teaduses kuum teema. Teadlased lisavad nimekirja üha rohkem haigusi, mille teket ja kulgu mõjutavad seedesüsteemis elavad mikroorganismid, vahendab Medical News Today.

Helicobacter pylori on üks liikidest, mil on imetabane võime inimkeha koloniseerida. See tungib tavaliselt kehasse meie nooruses ja pesitseb seal tasahilju kogu inimese elu.  

Suuremat osa peremeesorganismidest bakter ei kahjusta, aga osadel põhjustab maovähki ja peptilisi haavandeid. Teadusallikates väidetakse, et ligikaudu 75 protsenti maovähkidest on ülemaailmselt põhjustatud H. pylori poolt ja koguni viis protsenti kõikidest pahaloomulistest kasvajatest saavad alguse mikroorganismi tegevuse tagajärjel tekkinud põletikust ja vigastustest.

H. pylori saladused

Hoolimata H. pylori nakkuse levimusest ja tagajärgedele pole seni olnud arusaamist, kuidas bakter maos käitub.

Stanfordi Ülikooli teadlased tegid hiljuti mitmeid uuringuid, mõistmaks, mis on bakteri edu saladus – kuidas see suudab nii edukalt püsida happelises mao keskkonnas ja mis võiks olla lahendus selle eemaldamiseks?

Kasutades tipptasemel visualiseerimisvahendeid, tuvastasid teadlased H. pylori peiduspaiga. Nad avaldasid järeldused ajakirjas PLOS Biology.

Magu on väga vaenulik paik elutsemiseks – see on peamiselt vesinikkloriidhappe mahuti. Ent H. pylori on spetsialiseerunud selle koloniseerimisele ja suudavad säilitada oma kodupaika aastakümneid.

Lisaks mao happelisele keskkonnale vahetuvad ka selle rakud kiiresti, muutes seal pesitsemise veelgi raskemaks.

Ehkki antibiootikumid suudavad bakterit surmata, ei saa ka nendega sellest täielikult lahti. See on märk sellest, et H. pylori bakteril on peidupaik, kus hädaohtu vältides saavad nad edsasi paljuneda.

Kuidas pahalane end varjab?

H. pyloril on viburid, mil on pikk piitsakujuline struktuur, mis võimaldab bakteritel oma keskkonnas liikuda. Teadlased usuvad, et bakter kasutab seda miniatuurset mootorsõidukit mao limakihti tungimiseks.

Limakiht kaitseb maoseina ja võib pakkuda ka kaitset bakterile.

Teadlased leidsid, et see taktika mängib kindlasti osa, kuid nad avastasid ka teise viisi, kuidas bakterid ennast kaitsevad.

Teadlased nakatasid kahte hiirt H. pylori tüvega: üks oli geneetiliselt modifitseeritud, nii et helendas roheliselt, teine aga punaselt. Nad kasutasid ka «clarity» tehnikat, mis võimaldas teadlastel liikuda läbi terve koe ja saada 3D-kujutis sellest, kus bakterid asusid hiirte magudes elama.

Sama rühma varasemad uuringud näitasid, et H. pylori peitub maonäärmetes, mis on mao seina väikesed šahtid. Sealt on neid äärmiselt raske eemaldada. Teadlased arvavad, et see on hea pesapaik, kuna näärmel on ainult üks avaus, mille diameeter on vaid neli korda suurem kui H. pylori bakter.

Leviku kaardistamine

Teadlased eeldasid, et punased ja rohelised bakterid muutuvad segapopulatsiooniks. Selgus aga, et kui bakter oli juba maonäärmesse pugenud, blokeeris ta teistel sisenemistee. Ehkki tegu on sama liigi bakteritega, käib nende vahel olelusvõitlus.

Kui bakter oli näärme hõivanud ja paljunenud, vallutas uus põlvkond võimalusel naabernäärmed.

Kuidas bakterid suudavad teisi sisenemisel takistada, pole teadlaste jaoks veel täielikult selge. Ühes katses eemaldati aga bakteri navigeerimisvahendid ning pärast seda ei olnud nad suutelised sisse seadma roheliste ja punaste lappidena kiirgavaid eksklusiivseid kolooniaid.

Varem on kasutatud probiootilisi «häid baktereid», lootuses nende abil «halvad» minema pühkida. Teadlaste sõnul pole sellest aga piisavalt abi, kui «head bakterid» ei leia omakorda püsivaid pesakohti paljunemiseks, kuhu «halvad» neid sisse ei lase.

Teadlased nuputavad nüüd välja lahendust, kuidas meelitada H. Pylori baktereid välja oma peidupaikadest, kus selle asemel saaksid kanda kinnitada peremeesorganismile head tegevad mikroorganismid.