Kiirabitöötaja: vanainimeste sagedasim haigus on üksindus

Dementsus tabab sagedamini eakaid.

FOTO: Mailiis Ollino /

«Eesti kiirabis on säilinud meditsiinikunst,» leiavad kiirabikeskuse koolitusõed Ivar Käsper, Riho Männik ja Heiko Porval. Eelmisel aastal andsid nad Regionaalhaiglas kokku 2800 koolitustundi, kirjutab PERHi blogi.

Lihtsalt lahti seletades – mida koolitusõed teevad?

RM: Kui töötad meditsiinis, pead õppima iga päev! Meie vastutame eeskätt selle eest, et Regionaalhaigla kiirabikeskuse töötajad saaks vajalikke täienduskoolitusi. Jälgime ministeeriumi ette antud nõudeid ja vaatame, et need oleks täidetud. Selleks, et meie töötajad saaks ajakohast infot, käime väljaspool Eestit: osaleme akrediteeritud koolitustel ning toome kuuldud info koju tagasi. Lisaks omadele koolitame ka teiste kiirabiasutuste töötajaid.

HP: Eestist väljas osaleme koolitustel, mis puudutavad ennekõike erakorralist välimeditsiini. Kõik, mis puudutab kiirabi funktsiooni, näiteks nüüdisaegsemaid teadmisi traumahaige käsitlemisest.

See on meie ühiskonnas uus trend, et lapsed peavad tööd tegema ja eakad emad-isad jäävad üksi, sest lastel pole nende jaoks aega.

RM: Viimati läbisin koolituse, mis tegeles kiirguskahjustusega kannatanu käsitlusega. See toimus küll Eestis, aga lektorid tulid Ameerika Ühendriikidest. Tegemist on väga spetsiifilise alaga, mille spetsialiste on maailmas vähe. Loodame, et me Eestis ei peagi selle valdkonnaga kokku puutuma, aga see võimalus on olemas, kas või seoses ohtlike ainete transiitveoga.

Teete ka valveid?

IK: Jaa, kõik teeme jõudumööda! Koolitusõeks tulles oligi mul tingimus, et saan kuus teha kaks kuni neli valvet, sest see annab lühikese ajaga tohutult teadmisi. Viimati olin pühapäeval Sakus ööpäevases valves.

RM: Kui pole tükk aega valves käinud, hakkab sees kripeldama. Tahaks ju praktikas rakendada neid teadmisi, mis meil on. See on hädavajalik.

IK: Kasvõi juba sellepärast, et koguda lugusid koolituste jaoks. Koolitustöö ongi lugude jutustamine: sina räägid loo, teised proovivad seda lahendada. Nii õpib kõige paremini.

Palju on räägitud, et inimesed on hakanud ka vähima mure korral kiirabi kutsuma. Tundub ka teile nii?

RM: Jah, kohati tundub küll, et inimene kutsub kiirabi välja ilma nähtava vajaduseta ja teeb seda korduvalt. Aga siin tuleb küsida, miks ta seda teeb? Kuulame inimese ära ja tihti näeme, et ta ongi abitus seisus, sageli täiesti mahajäetud. See on meie ühiskonnas uus trend, et lapsed peavad tööd tegema ja eakad emad-isad jäävad üksi, sest lastel pole nende jaoks aega.

IK: Vanainimeste kinnisvara müüakse Tallinnas maha ja ostetakse asemele väike pugerik maale, tervishoiuteenustest kaugele. Seal ta aasta ringi elab ja kui midagi juhtub, helistab oma lastele või lastelastele. Nendel pole aega kohale minna, nii et nemad helistavad omakorda häirekeskusesse ja kutsuvad kiirabi, et meie välja sõidaks.

RM: Oleme käinud ka suitsuanduril patareisid vahetamas.

See läheb juba sotsiaaltöö valdkonda?

RM: Seda on meie töösse tõesti palju sisse tulnud.

IK: Vanainimeste kõige sagedasem haigus on ju üksindus. Saame väljakutseid, mille puhul tekib küsimus, mis on selle hind. Räägin vanainimestega hea meelega, mulle meeldib neid kuulata, aga samal ajal tiksub kuklas tunne, et keegi teine võib samal ajal surra. Ükski kiirabitöötaja ei virise raske töö pärast, vastupidi – läbi põletab meid frustratsioon, et me ei saa oma tööd teha.

RM: Ilmselt õpetati nõukogude ajal lapsi teistmoodi, sest peale kasvab põlvkond, kes ei oska plaastrit peale panna või kraani lahti teha, vaid kutsub parem kiirabi.

IK: Õnneks inimeste teadmised elu jooksul kasvavad. Mäletan, kuidas kutsusin kiirabi, kui mu kaheaastasel lapsel oli üle 39 kraadi palavikku. Tagantjärele mõeldes ma ise tekitasin talle selle, sest laps rahunes ainult siis, kui hoidsin teda kõvasti oma keha vastas soojas. Ma ei saanud teda maha panna, sest siis hakkas ta nutma, aga lapse nutt on vanema jaoks ju maailma kõige hirmsam hääl. Praegu ma selles olukorras kiirabi ei kutsuks, aga siis kutsusin, sest muretsesin ega osanud midagi teha.

Loe lugu täismahus Regionaalhaigla blogist.

Populaarne

Tagasi üles