Arst kinnitab: veenilaienditel pole midagi pistmist ohtliku tromboosiga

Veenilaiendid võivad põhjustada ägedat põletikku. Foto: PantherMedia / Scanpix

Vähene liikumine ja ülekaal soodustavad trombide teket, veenilaienditega aga seost pole, sõnas Tartu Ülikooli sisehaiguste kliiniku arst Peeter Saadla tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Tromboos ehk veresoonte ummistus on väga levinud haigus – kuigi Eestis ei ole laiaulatuslikke küsitlusi tehtud, võib Euroopa Liidu uuringute põhjal öelda, et siinmail sureb aastas tuhande elaniku kohta veenitromboosi 3–4 inimest, hoolimata sellest, et haigust saab väga edukalt ravida.

Arterites tekkiva tromboosi ehk insuldi ja infarkti tekkepõhjustest on palju räägitud, kuid missugused on veenitromboosi eeldused? «Kindlasti on ohustatud äsja voodihaigust põdenud patsiendid, samuti hiljuti suure liigesevahetuse läbi teinud, vähihaiged või need, kes võtavad erinevaid ravimeid,» rääkis Saadla. Soodustavaks teguriks on ka vähene liikumine ja ülekaal. Lisaks peavad olema tähelepanelikud rasedad, kel varem on tromboosi esinenud – ohtlik aeg on raseduse kolmas trimester ja kuus nädalat pärast sünnitust.

Trombe peab igal juhul ravima, sest neil on komme laieneda. Samuti võib neist tükike irduda ning edasi kopsu liikuda, mis tekitab juba eluohtliku olukorra. Veenitromb tekib kõige sagedamini ühte alajäsemesse – inimene tunneb äkilist valu, tugevat pingetunnet, sageli hakkab lonkama või ei saa üldse jalale toetuda. «Tõsisem avaldus on siis, kui tromb on juba liikunud kopsu - rinnaku või abaluude vahel tekib tugev valu, inimene ei saa hingata, võib minestada,» kirjeldas Saadla ja lisas, et kuna veene on väga palju, ei saa anda täielikku nimekirja sümptomitest.

Veenitrombide tekkel on kolm peamist põhjust - verevoolu aeglustumine pikaaegsetel voodihaigetel, trauma või põletiku tõttu tekkinud veresoone kahjustus ja hüübimissüsteemi häired, näiteks vähihaigetel. Küll aga ei anna trombist märku veenilaiendid. «Viimaste puhul on enamasti tegemist kosmeetilise murega, seost pindmise veenilaiendi ja sisemise tromboosi vahel ei ole,» kinnitas arst.

Kui aga kahtlus tekib ja sümptomid sellele vastavad, tehakse patsiendile esmalt ultraheliuuring, mille abil saab vaadata veenide läbivust. Trombi ravi on individuaalne, kuna see muudab terve organismi veritsusohtlikuks ning seetõttu tuleb teha kaalutletud otsuseid. «Kuulus verevedeldaja aspiriin veenitromboosi ravis ei sobi, legendaarse varfariini asemel – mis nõudis pea iga nädal enda näitamist arstile – on olemas uue põlvkonna ravimid, mida patsient, kellel on maks ja neerud korras ning aneemiat ei esine, võib rahulikult ise võtta ja vaid korra kvartalis arsti juures käia,» rääkis Saadla. Samuti ei ole tromboosiravi eluaegne.

Nii Tallinnas kui ka Tartus töötavad tromboosikabinetid, kus järjest olulisem roll on tromboosiõel, kelle ülesanne on igas mõttes olla patsiendile toeks – alates sellest, kuidas ravis orienteeruda kuni selleni, et selgitada, kuidas tulla toime ärevusega uute trombide ees.

Kuula raadiosaadet siit.