Häli Tarum: inimene peab saama elada väärikalt oma kodus

Hooldekodu. Pilt on illustratiivne. Foto: Saarte Hääl

Hooldust vajavale inimesele peab esmalt pakkuma teenuseid, mis toetavad tema iseseisvat hakkamasaamist kodus – see on pikaajalise hoolduse uue süsteemi alustala. Hooldekodu peaks olema viimane õlekõrs, kui inimene ei saa kodus ilma toe ja abita enam ise hakkama, kirjutab hoolekande osakonna juhataja Häli Tarum sotsiaalministeeriumi blogis.

Eestis elab umbes Narva linna jagu omastehooldajaid ehk inimesi, kes oma muu argielu arvelt toetavad ja abistavad mõnda lähedast. Paljud neist on sundolukorras, sest peavad tugiteenuste puudumise tõttu ise oma lähedaste eest hoolitsema. Tihtipeale tähendab see ühe katuse alla kolimist ja oma muudest tegemistest vähemalt osaliselt loobumist. Teisalt suunatakse endiselt vajaliku abi puudumise tõttu inimesi liiga kergekäeliselt hooldekodudesse. Hooldekodu koha eest tasumisel oli aga eaka või tema pere omaosalus 2010. aastal 65 protsenti ja 2017. aastaks koguni 78 protsenti.

Koduteenused võimaldaks elada kauem oma kodus

Selline olukord ei ole jätkusuutlik ega jõukohane. Rahvastiku vananemise tõttu kasvab lähiaastatel hooldusvajadusega inimeste arv ja koos sellega tõenäoliselt ka nende arv, kes on sunnitud jääma koju lähedast hooldama. Meil on vaja luua eeldused, et inimesed saaksid võimalikult kaua oma kodus elada ja keegi ei peaks lähedase hooldamise tõttu loobuma isiklikust elust.

Eesmärk on teha inimesele kättesaadavamaks kodus elamist toetavad teenused. Kui eakas ei saa enam näiteks üksi toidu valmistamise või ahju kütmisega hakkama, peaks omavalitsus pakkuma talle koduteenust ehk leidma abilise, kes nendes toimingutes aitaks. Abivajaja lähedastel on tulenevalt perekonnaseadusest küll kohustus lähedast majanduslikult aidata – vajadusel ka teenuse eest maksta – kuid mitte kohustus eakat ise nendes tegevustes abistada. Kui eaka lähedased elavad kaugel, siis ei ole see ka mõistlik. Hooldekodust peaks rääkima alles siis, kui kodus elamist toetavatest teenustest enam ei piisa.

Üha olulisem on ka kodus elamist toetavate teenuste arendamine, et pakkuda inimestele just sellist abi, mida nad vajavad. Kahjuks näitab statistika vastupidist trendi: kui 2017. aasta lõpuks oli hooldekodudes kokku 8356 voodikohta, mis näitas viie aasta jooksul kasvuks ligi 21 protsenti, siis koduteenuse saajate arv kõikus 6200 ja 6700 vahel. Samuti on hooldekoduteenusel inimesi, kes tegelikult ei vaja ööpäevaringset hooldust ja saaks mõõduka toe ja abiga ise hakkama.

Erinevad uuringud näitavad, et inimeste enda hinnangu kohaselt tuntakse enim puudust just kodus elamist toetavatest teenustest. 2015. aasta vanemaealiste ja eakate toimetuleku-uuringust ning 2009. aasta puuetega inimeste ja nende pereliikmete hoolduskoormuse uuringust tuleb välja, et koduteenust vajaks lisaks praegusele ca 6400 teenuse saajale veel umbes 13 600 inimest ehk maksimaalne koduteenuse vajadus koos katmata vajadusega on umbes 20 000 inimesel. Lisaks koduteenusele tuuakse uuringutes välja täisealiste tugiisikuteenuse, isikliku abistaja teenuse ja täisealiste päevahoiuteenuse vajadus. Neid teenuseid vajab lisaks praegustele teenusesaajatele veel vastavalt umbes 5300, 2800 ja ligi 900 inimest.

Inimeste heaolu peab olema esikohal

Seepärast on alustatud senise hoolekandekorralduse parandamist. Selleks kutsuti 2019. aastal kokku töörühmad, kus valdkonna eksperdid mõtlevad läbi, kuidas peaks hooldusteenuseid tulevikus Eestis korraldama. Üks ülesanne on panna olemasolevad teenused toimima abivajaja jaoks mõistlikult ja loogiliselt. Praegu korraldavad ja rahastavad vajalikku abi nii kohalikud omavalitsused (hooldekodud, koduteenus, isikliku abistaja teenus jt), sotsiaalkindlustusamet (erihoolekande teenused) ja haigekassa (õendusabi teenused). Abivajajale on süsteem killustunud ja vajalikud teenused pole alati vajalikus mahus kättesaadavad.

Plaanitavad muudatused hõlmavad endas ka näiteks õendusabi paremat kättesaadavust hooldekodudes. Praegu on meil kaks süsteemi: hooldekodud pakuvad sotsiaalteenust ja haiglad tervishoiuteenusena õendusabi. Hooldekodu teenuse eest maksvad kliendid ise, õendusabi kompenseerib 85 protsendi ulatuses haigekassa. Kuna õendusabi on seega abivajajale odavam, paneb see tervishoiusüsteemi surve alla. Tulevikus peavad mõlemad süsteemid astuma ühte jalga – hooldekodudes peab samamoodi olema õendusabi tagatud ja teenuse rahastamine ei tohi olla peamine põhjus, miks hooldusvajadusega inimesi ühest asutusest teise sõidutatakse.

Loodav pikaajalise hoolduse süsteem on põhineb elukaarel, kuna hooldusvajadus võib tekkida igas vanuses. See võib olla juba lapseeas kaasasündinud, aga tekkida ka elu jooksul näiteks õnnetuse tagajärjel või alles vanemas eas. Olenemata abivajaja vanusest peab tulevikus olema üheselt mõistetav, kuidas inimest toetatakse.

Plaanitakse luua ka omastehooldajate toetussüsteem, mis hõlmab endas nii hooldamist kui töötamist toetavaid teenuseid. Lisaks paindlikke töötingimusi, mis võimaldavad hooldajatel senisest paremini oma töö- ja pereelu ühitada.

Oluline on selgeks teha riigi ja kohalike omavalitsuste rollid ning luua üleriigiliselt ühtsed alused inimese hooldusvajaduste hindamiseks, leppida kokku, kui palju võib inimestelt sotsiaalteenuste eest tasu võtta. Eesmärk on, et inimene saaks vajalikke teenuseid õigeaegselt ja vajalikus mahus, sõltumata sellest, milline on tema kodukoht. Samavõrd oluline on vähendada perekondade hoolduskoormust, tagada omastehooldajate töö ja pereelu ühitamise võimalused.