Omastehooldamise karm reaalsus: kodus kukkunud vanatädi lamas mitu päeva abituna oma roojas

Foto: Pascal Deloche/Godong/picture alliance/Scanpix

«Olen tundnud end lapsest saati omastehooldajana,» tunnistas sellega nüüd tööl tegelev Marion Teder. Ta isal oli raskekujuline skisofreenia, mis mõjutas tugevalt ka ema psüühikat. Vanemate elutee läks tütre varastel eluaastatel lahku. Ema sai uue partneriga poja, kellel diagnoositi Aspergeri sündroom. «Kasvasin üles venna ning ema juhendaja ja toetajana. Ühel hetkel sain aga aru, et ei saa jääda seda igavesti tegema. Nägin, kuidas ema sisuliselt läbi põles ning vajab ise nüüd vaimselt ja füüsiliselt väga palju abi,» märkis Teder.

«Hooldekodukoht, kuhu lähedast tahaks panna, maksab tuhande euro kanti kuus. Hooldekodu on väga kallis lahendus ja tegutsetakse alles siis, kui tagajärjed juba päris kehvad,» teeb Tederile tuska. Tema arvates toob hooldamiskulude eest vastutuse jätmine perele viletsaid tagajärgi. «Et kulu on suur, jäetakse see ära ja võetakse hooldus ette oma aja ja teinekord ka töö arvelt või jäetakse lähedased sootuks omapäi ega hoolita, kuni olukord on päris hull.»

Noor naine leiab, et hooldekodud on palju kallim lahendus kui vajaduspõhise abi pakkumine kodus. «Üks suurim kulu meie haigekassas on üle 65-aastaste inimeste haiguste ravi ja turgutus. Kuid see on taas tagajärje kulu. Õenduskulud on ühed suurimad, samas peaks õenduse hind spetsialisti puhul olema palju kõrgem. Õed peavad tegema tihti hooldaja töid.»