Perearst Juta Kogan: vanglas töötamine on muutnud mind paremaks inimeseks

Vangla. Pilt on illustratiivne.

FOTO: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja

Toila perearst Juta Kogan töötab lisaks oma nimistu patsientidele ka Viru vangla kinnipeetavatega ning nakkusarstina HIV-positiivsetega. Arst näeb oma patsientide kaudu palju elu pahupoolt, kuid kuidas see teda ennast mõjutab, kirjutab Med24.

Milline on Teie nimistu? 

Algul oli imeväike, aga saime hakkama. Nüüd, alates eelmise aasta oktoobrist lisati meile naabernimistu ja sellega kasvas nimistu suurus 1700 inimeseni. Patsiendid on peamiselt maainimesed, kes on tavaliselt rahulikumad, tervema mõistusega ja mitte nii närvilised kui linnades. Aga uue nimistuga tulid väga paljud patsiendid meile ka linnast.  

Töötate ka nakkushaiguste arstina Ida-Viru Keskhaiglas, samuti tegelete HIV-patsientidega ja teete vastuvõtte Viru vanglas. Tundub üsna suur töökoormus. Milline on Teie tavapärane töönädal?  

Esmaspäeval toimub vastuvõtt perearstipraksises kella kahest kuni kella kaheksani õhtul. Kui patsiente on palju, siis paneme ka hommikul lisavastuvõtuajad. Teisipäeviti käin kaks korda kuus Viru vanglas vastuvõtte tegemas kella üheksast hommikul kuni kella kaheksani õhtul. Kui teisipäevast vastuvõttu vanglas ei ole, siis võtan vastu perearstikeskuses, sest pöördumisi on palju. 

Kolmapäeviti teen hommikupoole vastuvõttu Ida-Viru Keskhaigla nakkuskliinikus, päeva teises pooles toimuvad perearsti vastuvõtud. Neljapäeviti on vastuvõtt HIV-patsientidele Narvas Linda Kliinikus ning pärast vastuvõttu vormistan erinevaid dokumente, mis võtab tavaliselt päris palju aega, seetõttu lõppeb tööpäev alles kella üheksa ajal õhtul. 

Reedel teen kaks korda kuus pool päeva nakkusarsti vastuvõttu Sillamäel ja päeva teises pooles perearsti vastuvõttu oma praksises. Nädalavahetusel teen kodutöid, aga ka sel ajal ei ole pääsu tööasjadest, tuleb tegeleda nii raamatupidamise kui ka saatekirjade, analüüside ja muu sellisega. Pühapäeviti ma tööga ei tegele ning see aeg on minu enda jaoks.  

Kas ja kuidas erineb vanglaarsti töö n-ö tavalisest arstitööst? 

Minu meelest on vanglas raske töötada. Vanglas vastuvõtte tehes tunnen, nagu istuksin ka ise kinni, lihtsalt minu vangistuse tingimused on mitu korda paremad kui päris vangidel.  

Vanglas töötamine on teinud mind paremaks inimeseks. Olen seal puutunud kokku väga paljude eetiliste ja moraalsete küsimuste ning olukordadega, see aga on pannud mõtlema asjadele, millest ma kunagi varem pole mõelnud ja arvatavasti ilma vanglaga kokkupuutumist ei tulekski nende peale. Vanglas olevad inimesed, mõlemal pool trelle, on kasvatanud minus korrektsust, ausust, inimlikkust, viisakust, julgust ja enda moraalsete põhimõtetele truuks jäämist.  

Ma väga austan inimesi, kes töötavad vanglates ja politseis. Neil on ikka jube raske töö. Vangid on väga erinevad ja seetõttu tekivad mõnikord suhtlemisprobleemid. Tihti tahavad vangid sinult midagi välja pressida. Paljud käivad arsti juures ainult sellepärast, et neil on igav, nii-öelda meelelahutuseks. Ja neid on vaja diferentseerida nendest, kellel on päriselt terviseprobleemid.  

Tegelete Narvas Linda Kliinikus HIV-patsientidega. Rääkige palun oma tööst HIV-i põdevate inimestega.  

Rõõmu valmistab see, et HIV on tegelikult väga hästi kontrolli all hoitav haigus. Samuti on Eestis väga arenenud ja moodne HIV-i ravi süsteem. Kui inimene satub sellesse süsteemi ja tahab ennast ravida, siis saab ta väga head ravi. Probleem on pigem haigetes, kes teavad oma haigusest, aga ei ravi ennast korralikult ja järjepidevalt. Selle nimel on palju tööd tehtud, aga ravisoostumus ei ole ikkagi kahjuks nii hea, kui võiks olla. Halvem on ravisoostumus just madala sotsiaalse staatusega patsientidel. Kõrgema sotsiaalse staatusega inimestel on ravisoostumusega vähem probleeme.  

Kuidas iseloomustaksite n-ö läbilõikelist Ida-Virumaa HIV-positiivset patsienti?  

Ida-Virumaal on suurem osa HIV-positiivsetest narkomaanid või endised narkomaanid ja madala sotsiaalse staatusega inimesed. Narvas on kahjuks väga palju selliseid inimesi, kes juba üsna varases nooruses, 14–15-aastasena on hakanud suitsetama, jooma ja narkootikume kasutama. Siis mingil hetkel tuleb võib-olla inimesel mõistus pähe ja ta tahab hakata elama mõistlikku täiskasvanuelu. Selleks ajaks aga võib ta olla juba 35-aastane ning seljataga ligi 20 aastat mõnuainete tarvitamist. Kõik see on jätnud oma jälje.  

Kui tavapärane teekond inimese elus kulgeb nii, et ta omandab keskhariduse ja läheb võib-olla edasi õppima, seejärel tööle, kus teeb karjääri, siis neil, kes on nooruses oma elu põletanud, on kõik see vahele jäänud. Samuti on mõnuainete ja alkoholi kuritarvitamisest mälu nõrgemaks muutunud, võime uusi asju õppida on palju halvem. Kui nad saavad tööle minnes aru, et parim, mis neile pakutakse, on lihttöölise koht, kus töö on raske ja palk väike, siis kaob motivatsioon oma elu muuta väga kergesti. 

Minnakse ka välismaale tööle, kus on hea palk, aga sinna nad sageli pidama ei jää, sest seal ei ole võimalust endale peret luua, sõpru leida. Nad tulevad sealt tagasi ja siin ootab ees seesama soo, millest nad välja ronisid.  

Loe lugu täismahus Med24 portaalist.