Nahaarst: päevitama ei peaks noor ega eakas, ammugi mitte laps

Päevitaja rannas. Foto: Aivar Aotäht

Päikese tervistava mõju saamiseks ei pea oma nahka ära kõrvetama, piisab mõnekümnest minutist õues viibimisest. Nahaarst Maire Karelsoni sõnul ei tohikski heleda nahaga inimene saada pruuniks, sest naha päevitumine on tõend võitlusest UV-kiirgusega.

«Sõltuvalt naha tüübist piisab päevas 10-20-minutilisest viibimisest päikese käes, et tagada vajaliku koguse D-vitamiini sünteesimine,» ütles terviseameti kemikaali ja tooteohutuse büroo peaspetsialist Natali Promet. Suve algul ei tohiks inimesed otsese päikesekiirguse käes paljalt viibida järjest üle paarikümne minuti.

«Talvega on nahas olev pigment lahjenenud ja nahk pole pikemaks päikese käes olemiseks valmis. Suvine korduv UV-kiirgus suurendab naha pigmendisisaldust ja põhjustab pindmise kihi paksenemist, mis annab nahale parema kaitse UV-kiirte toime vastu,» selgitas Tartu Ülikooli dermatoveneroloogia dotsent Maire Karelson. «Olgu ilmad kui päikeselised tahes, ei soovita ma tegelikult üldse päevitada, ei eakatel ega noortel.»

Kui aga ees seisab tõesti pikem päikese käes viibimine, on soovitatav kasutada päevitustooteid, mis sisaldavad kaitse- ehk päikesefaktorit ehk korraga nii UVA- kui ka UVB-filtrit. Kiirguse eest kaitsvate filtrite efektiivsust vahendis iseloomustab kaitsefaktor ehk SPF. See näitab, mitu korda pikeneb kaitstud naha puhul ohutum päevitamise aeg võrreldes kaitsmata nahaga. 

«Päikesekaitsekreemi kasutamise vajadus oleneb nahatüübist. Meie inimestel on üldiselt hele nahk ja seetõttu on soovitatav kasutada kreemi faktoriga 30. Kui nahk päevitub kergesti ega saa põletust, siis võib kasutada ka väiksema kaitsefaktoriga toodet. Tugevaid kreeme, mille kaitsefaktor on 50, peaksid kasutama need, kes põevad haigusi, mida päikesekiirgus ägestab, ja samuti lapsed. Kuni kolmeaastaseid lapsi ei soovitata üldse otsese päikesepaiste käes hoida, kaitseks UV-kiirguse vastu tuleb appi võtta mütsike ja riided,» rääkis Karelson.

Toote õige kasutamine on täpselt sama oluline kui toote väljavalimine. Näiteks saadakse päikesekaitsefaktoriga märgitud kaitse kätte juhul, kui nahale kantakse 2 mg/cm² kohta, seega võib kogu keha katmiseks vajalik kogus ulatuda kolmandikuni väiksemast kreemipudelist. Karelson lisas, et kui viibida päikese käes pikemat aega, on soovitatav kreemitada end iga kahe tunni järel. Samuti on soovitatav nahk uuesti sisse kreemitada pärast vees käimist.

Kuid päikesega liialdada ei tohiks ka end kreemidega kaitstes. Tuleb endale aru anda, et ükski päikesekaitsetoode – ükskõik kui efektiivsena seda reklaamitakse – ei kaitse ohtliku ultraviolettkiirguse eest sajaprotsendiliselt. Ebapiisava päikesekaitsega seonduvad tõsised ohud tervisele, sest liigne päevitamine tekitab nahas muutusi, mis viivad naha enneaegsele vananemisele. Samuti on oht nahavähi tekkeks. «See kahjulik mõju ilmneb alles aastate möödudes: naha elastsus väheneb, tekivad suuremad pruunid pigmendilaigud ja väikesed pigmendita armilaadsed laigud, näonahal ja labakätel ilmnevad kiirguskeratoosi nähud,» kirjeldas Karelson.

Päikesepõletuse nähud arenevad nahal välja mõne tunni möödudes. Kergema põletuse korral on nendeks punetav, kuumav, valulik ja  kuiv nahk. Raskema päikesepõletuse korral areneb lisaks eelnevale juba välja ka naha turse, nahale võivad tekkida villid.

Kerge päikesepõletus paraneb iseenesest 3-4 päevaga. Vahel võib tekkida ka peenetäpiline lööve ja hiljem naha irdumine. Raskemast päikesepõletusest taastumiseks võib kuluda mitu nädalat, nahale võivad esmalt jääda ka villidest tingitud armid, mis enamasti küll iseenesest taanduvad aja jooksul. 

Päikesepõletuse esmaabiks tuleb nahka korduvalt jahutada jaheda veega või külma vee mähisega. Nahka jahutades ja keha pestes ei ole soovitatav pidevalt kasutada seepi ega muid pesuvahendeid, sest need kuivatavad nahka veelgi. Apteegis ja kosmeetikapoes on saadaval põletikuvastaseid ja nahka rahustavaid tooteid, mida tasub õrna naha omanikel suvehooajaks endale koju varuda.