/nginx/o/2022/03/09/14417220t1hd013.png)
/nginx/o/2019/05/21/12187498t1h2c0a.jpg)
Teadusajakirjas Social Psychological and Personality Science avaldatud uuringus selgus, et inimesed kulutavad keskmiselt 52 minutit päevas klatšile.
Psühholoogiaprofessor avaldab tõe – miks me tegelikult üksteist taga räägime?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See ei tähenda aga ringi hiilimist ja kurjakuulutavate juttude sosistamist. Klatš on oma sisult eelkõige informatsiooni jagamine tuttavate inimeste kohta teistele tuttavatele. Uuringu andmeil jagatakse peamiselt kahjutuid ja sageli igavaid detaile igapäevaelust, kirjutab Health.
Miks on see aga vajalik?
Psühholoogiaprofessor Mark Leary selgitab, et teise inimese kohta info jagamine, kui kõnealust pole ruumis, on sügavale juurdunud instinkt. «Meil on vaja võimalikult palju informatsiooni inimeste kohta meie ümber, et saaksime aru, keda võib usaldada ning keda mitte, kes rikub reegleid, kes on kelle sõber, millised on inimeste seisukohad.»
Professor märgib, et ellujäämine ja õitseng sõltub ühiskonnas ka teistest, mitte ainult iseendast. Sõltuvussuhted ühel või teisel tasandil jooksevad läbi kogu elu. Inimene võib pidada end iseseisvaks, aga tal on siiski vaja teiste tunnustust ja armastust, et end hästi tunda. Teistelt saadav info võib aidata elada turvalisemalt ja pakkudes rohkem võimalusi.
Professor toob näiteks, et kui kuuled kaastöötajalt, et ülemused hakkavad koondama, saab end olukorraks paremini ette valmistada.
«Klatš on viis, kuidas elus püsime.»
Teistest seljataga rääkimine ellujäämise huvides on sama vana kui inimkond. Kui haigestus tavaliselt toidu koopasse toonud kütt, pidid teised sellest teadma, et ostida muid allikaid.
Klatš ei anna infot vaid tagaräägitava kohta, vaid laseb aru saada ka rääkija motivatsioonidest ja seisukohtadest. Klatši kuulamine annab aimduse, kas nad on usaldusväärsed ja kas neile saab usaldada informatsiooni.
Teistest seljataga rääkimine võib toimida ka sotsiaalsete kontaktide tugevdajana. Teadusuuringute järgi parandab ühine klatš grupi koostöövalmidust ja muudab selle liikmed vähem isekaks.
Samuti toimib klatš grupi vääritute liikmete tuvastamise mehhanismina. Sageli õpib ka klatšides auku kukkunud inimene oma vigadest ja paremini grupi liikmena toimima. Kartus saada välja arvatud on piisav oht, et muuta inimesed koostööaltiks.
Professor tõdeb, et klatš võib minna ka väga inetuks ja inimsuhted purustada. Oma olemuselt on aga üksteise kohta informatsiooni jagamine sotsiaalsetes suhetes vajalik.