Soolebakterite turgutamine õige toiduga tagab hea tuju

Süsivesikuid, sealhulgas puuvilju, tuleb süüa, sest needki mängivad tuju paranemises rolli. Foto: Franck Camhi / PantherMedia / Scanpix

TÜ emeriitprofessori Selma Teesalu raamat «Isikupärane toitumine ja soolestik» annab nõu, kuidas soolebaktereid sobilikult toites saame oma tuju tõsta, kirjutab toidu– ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskuse teadlane Kaarel Adamberg raamatuarvustuses.

Nagu autor ütleb, algab ilu seestpoolt. See on kaunis mõte ja seda ilu aitavad luua inimese seedetrakti mikroorganismid. Neid võib olla sadu liike, kes koos moodustavad keeruka koosluse, mida nimetatakse mikrobiootaks. Koos geenidega, mis on olemas bakteritel ja teistel mikroorganismidel, nimetatakse kooslust ka mikrobioomiks.

Hea tuju tagab n-ö õnnehormoon serotoniin, mida toodetakse organismis trüptofaanist. Trüptofaan on aminohape, millest bakterid teevad jämesooles serotoniini eelühendi. Närvisüsteemis muudetakse see serotoniiniks ja transporditakse ka ajju. Muidugi ei ole need seosed nii ühesed, aga õnnehormooni teke on kindlasti seotud seedetrakti elustiku ning selleni jõudvate toitainetega.

Dieedimaailmast on autor eeskujuks võtnud Adara dieedi, mis ei ole midagi muud kui rafineeritud toidu piiramine. Mõnevõrra rohkem pannakse rõhku trüptofaani allikatele, et õnnehormooni sünteesiks oleks piisavalt materjali. Head trüptofaaniallikad jätan lugejale avastamiseks, aga tuleb rõhutada, et ka süsivesikud mängivad rolli hea tuju tekkes. Eriti praegu, kui igale toidupakile tahetakse peale kirjutada «sisaldab rohkelt proteiini», on tegelikult hoopis süsivesikud need, mis heale tujule aluse panevad.

Teadlane Kaarel Adamberg on mikrobioomi uurinud üle kuue aasta. Foto: Liis Treimann

Autor toob välja adekvaatse toitumise teooria, kus ei vaadata ainult energia- ja põhitoitainevajadust, vaid ka seda, kuidas toit mõjutab organismis toimuvaid biokeemilisi protsesse. Lisaks bakterite olulisusele räägib autor bakterite söögist, milleks on peamiselt kiudained. Paljud Eesti taimed võiksid olla hea tuju dieedi alustaladeks, kuna sisaldavad palju soolebakteritele toiduks sobivat kiudainet inuliini.

Autor annabki ülevaate inuliinirikastest toiduainetest, mis on eestlase toidulaual olnud sama kaua kui kartul - näiteks maapirn, sigur või mustjuur. Tänapäeval on need meie toidulaualt praktiliselt kadunud. Näha on aga uut hoogu maapirni kasvatuses ja tegijaid on tulnud ka toidutootjate seast. Kirjeldused, kuidas valmistada süüa inuliinirikastest toitudest, on heaks suunanäitajaks nii uute kui ka vanade maitsete avastamisel. Sealhulgas antakse nõu, kuidas leiba inuliini abil tervislikumaks teha, kuigi täisterarukkist leib ise on juba väga hea fruktaanide allikas. Paraku leiab 100-protsendilist täisterarukkist leiba vaid mõne käsitööpagari letilt.

Leidub ka palju teisi kiudaineid, mis häid baktereid turgutavad. Näiteks sisaldavad linaseemned erilist vees lahustuvat ja lima tekitavat kiudainet. Lina on kasvatatud Eestis juba aegade hämarusest kanga valmistamiseks, aga seemned on tuntud hea kõhukorrastajana. Linaseemned kiirendavad sooles toidumassi liikumist ja tänu sellele jääb vähem aega kahjulike produktide tekkeks. Muide, ka need kahjulikud ained tekivad bakterite kaasabil. Seega on väga oluline, kes meie soolestikus elavad.

Raamatust leiab ka mõne vastaka näite, mille üle saab lugeja otsustada, mis tundub talle veenvam. Näiteks arutleb autor, kas hapukapsas on probiootiline toit, kuigi eeldatakse, et probiootilised bakterid peavad olema inimpäritolu ja probiootikumidel peavad olema tõendatud terviseväited ehk neil peab olema positiivne toime inimese tervisele. Samas ei saa ka välistada, et hapukapsas oleks kehvem kui tuntud probiootikumid.

Pisut vastuoluliseks jääb ka aluselise dieedi seletus ning selle seos mikrobioomiga. Põhiline probleem (ka teiste autorite puhul) on see, et toiduainetes leiduvaid ja ainevahetuses tekkivaid happeid kirjeldatakse koos. Bakterite toodetavad happed on elutähtsad, et toimiks soolestiku epiteelrakkude ja immuunsüsteemi töö – selleks on vaja väga nõrgalt happelist (pH 6.5) keskkonda jämesooles. Aluseline keskkond, mis tekib liigsest valkude lagundamisest või kiudainete puudusest, võib hoopiski soodustada kasvajate arengut jämesooles.

Julgen raamatut soovitada kõigile, kes soovivad saada uusi ideid mikrobioomisõbralikuks toitumiseks.