3 mõjuvat põhjust, miks kehamassiindeksi näitu eirata

Ülekaal. Foto: Panther Media/Scanpix

Kehamassiindeks (KMI) on tuntuim näitaja, mille järgi hinnatakse ülekaalu ja rasvumist, ent ühtlasi on see ka üsna ühekülgne – ei võta näiteks arvesse rasva- ega lihasmassi, mis on kaalunumbrist olulisemgi.

Kehamassiindeksile on ette heidetud ka seda, et see on väga vana näitaja, kirjutab Health24. «KMI loodi ligi 200 aasta eest, et hinnata rasvumist,» ütles kardioloog Leslie Cho. Tegelikkuses võtab KMI arvesse ainuüksi inimese pikkust ja kehakaalu, arvestamata muid tegureid (vanus, sugu, rass, luutihedus jpm).

See ei erista lihast ja rasva. Teadagi pole heas füüsilises vormis ning arvestatava lihasmassiga sportlaste kaalunumber just väike, sest lihas kaalub omajagu. Kui hinnata treenivaid inimesi pelgalt KMI vahemiku järgi, kvalifitseerub suur osa neist ilmselt ülekaaluliseks või rasvunuks. 2016. aastal tehti ka uuring, mille kohaselt on neist, keda KMI järgi ülekaalulisteks peetakse, tegelikult vaid iga teine ebaterve ehk poolte jaoks ei tähenda KMI number suurt midagi.

See ei näita üldist tervislikku seisundit. Samas uuringus leiti, et ligi kolmandikul tervisliku KMI-ga inimestel oli normist kõrgem vererõhk, kolesteroolitase, põletikumarkerid organismis või insuliiniresistentsus, mis on II tüübi diabeedi tunnuseks. Need näitajad ilmestavad inimese terviseseisundit märksa adekvaatsemalt kui kehakaalu-pikkuse suhe.

Jälgi pigem vööümbermõõtu. Ka see ei võta arvesse sugu ega olulisi tervisenäitajaid, kuid liigne kõhurasv on üsna universaalne ohumärk. Kui kõhupiirkonda kipub rasva kogunema, on inimese toidulaud ja aktiivsuse tase ilmselt tasakaalust väljas ning on tõenäoline, et seda on ka veresuhkru, kolesterooli, vererõhu jm näidud. Soovituslik vööümbermõõt on naistel alla 88 ja meestel alla 102 sentimeetri. Sellest suuremat taljemõõtu peetakse juba krooniliste haiguste riskiteguriks. Alati tasub kasvõi kord aastas oma tervisenäite kontrollida ning kehakompositsioonist saab rohkem aimu ka kehaanalüüsi kaudu.