Arstitudeng purustab organidoonorluse kohta levivad müüdid

Operatsioon. Pilt on illustratiivne.

FOTO: KÜLLIKE ROOVÄLI/PM/SCANPIX BALTICS

Organidoonorlusega käib tihti kaasas palju alusetuid müüte, mistõttu on doonoreid Eestis ka napilt, tõdes arstiteaduse tudeng Merili Pärn tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Esimene organisiirdamine tehti maailmas 1954. aastal, Eestis 1968. aastal. Kui alguses õpiti asendama haigeid neerusid, siis praegu saavad abi väga paljude hädadega patsiendid. Ometi on doonorluse kohta levimas palju müüte ja hirme.

Seetõttu tegidki Tartu Ülikooli arstitudengid hiljuti kampaania, kus selgitasid, kuidas ja kus avaldust täita ning miks on juba eluajal hea otsustada, kas kinkida pärast surma oma organeid teistele abivajajatele.

«Enne kampaaniat oli Eestis organidoonorluseks aastate jooksul loa andnud 8200 inimest, mis on vaid 0,61 protsenti rahvastikust. Vaid nädalase kampaania jooksul lisandus 300 inimest, mis näitas, et teema on siiani paljude jaoks võõras,» rääkis Pärn. Nõusoleku saab anda patsiendiportaalis tahteavalduste kastikeses, samuti saab sealt alati otsust muuta.

Pärna sõnul on inimeste kõige suurem hirm see, et äkki arst ei ravi neid, kui ta teab, et tegemist on doonorpatsiendiga. «Tegelikult on nii, et arst saab teada, kas inimene on doonor, alles pärast seda, kui ajusurm on välja kuulutatud. Tegu on väga range protseduuriga, kus mitu arsti peavad sõna sekka ütlema ja raviarst otsuse tegemisel ei osale,» selgitas ta.

Enamasti on inimestel eluajal jäänud organidoonorluse osas valik tegemata ja nii tuleb lähedastel lahkunu eest otsustada. See on keeruline, sest aega on vähe ja lein ei lase selgelt mõelda. Mõnikord on lähedastel hirm, et nad ei saa hiljem teha avatud kirstuga matust, kuna keha näeb pärast kole välja. «Tegelikult ei ole arugi saada, et lahkunult on midagi eemaldatud. Paljud mõtlevad hoopis seda ilusat mõtet, et kallis inimene elab teise kehas edasi,» sõnas Pärn.

Elundisiirdamine ei ole igapäevane protseduur – Eestis saab aastas uue organi keskmiselt 70 inimest, kuid sobivaid doonoreid sureb üle kahe korra vähem. Nii tuleb tihti loota teiste riikide heale tahtele. Ka doonoriks saamise kord on riigiti erinev. «Hispaanias on automaatselt kõik doonorid niikaua, kuni inimene ise keeldumiseks avaldust ei esita. Lisaks kasutavad nad südasurnud ning vanemaid inimesi,» rääkis Pärn.

Ühtlasi kinnitas ta, et eakamad ja kroonilise haigusega inimesed ei peaks kartma, et nemad doonoriks ei sobi – las seda otsustavad arstid, sest lisaks organitele saab loovutada näiteks sarvkesta, nahka, veresooni või luuüdi.

Euroopa Liidus on siirdamise järjekorras umbes 90 000 inimest, Eestis 100. «Kui inimese olukord on väga kehv, tõstetakse ta järjekorras ettepoole ja palutakse abi teistelt riikidelt,» sõnas Pärn. Kuid mida pikemad on ooteajad hädavajaliku organi saamiseks, seda suurem on kiusatus hakata kasutama kõverteid. Seetõttu võiks Eestis rohkem inimesi võimaliku surmajärgse heateo üle järele mõelda ja kaalutletud otsuse ära teha.

Lisaks ajusurmas inimestele saab Eestis oma neeru või kudesid sugulastele ja lähedastele loovutada ka elusdoonor. «Lähedastele selleks, et vältida organite müümist,» lisas Pärn.

Kuula raadiosaadet siit.

Populaarne

Tagasi üles