WHO tähtsustas uute juhistega tööl läbipõlemise ohtu vaimsele tervisele
Lisatud psühholoogi kommentaar

Läbipõlemist võib iseloomustada negatiivsus ja küünilisus töö suhtes.

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) välja antud uues rahvusvahelise haiguste klassifikatsioonis on läbipõlemine täpsemalt seletatud, kuid seda ei saa siiski ametlikult haiguseks nimetada. Läbipõlemisega tegelemisel tuleks alustada töökohast. 

Läbipõlemine defineeriti täpsemalt WHO käsiraamatus, mis juhendab meditsiiniteenuste osutajaid haiguste diagnoosimisel. Kuigi läbipõlemine ei ole käsitletud eraldi haigusena, on toodud välja, et see võib olla terviseseisund, mis vajab meditsiinilist abi.  

Arstid võivad läbipõlemise diagnoosida järgmiste sümptomitega:

  • energiapuudus ja äärmuslik väsimus;
  • suurenenud vaimne distantseeritus oma tööst, negatiivsused või küünilised mõtted tööst;
  • vähenenud tööalane võimekus.

Lisatud on, et enne diagnoosi panemist tuleb arstidel välistada kohanemis-, ärevus- ja meeleoluhäired. Samuti saab diagnoosi panna vaid töökeskkonnas ning see ei laiene teistele elusituatsioonidele.

Läbipõlemine on teadlaste jaoks olnud pikka aega keeruline mõiste, mida on raske defineerida. Esimese teadusliku artikli läbipõlemise kohta avaldas psühholoog Herbert Freudenberger aastal 1974, selgus 2017. aastal avaldatud läbipõlemist kajastanud kirjanduse ülevaatest. Ülevaate autorite Linda ja Torsten Heinemanni sõnul on sellest ajast saati avaldatud sadu uuringuid ning siiani pole läbipõlemist käsitletud reaalse vaimse häirena, sest seda on raske muudest vaimse tervise häiretest eristada.    

Pole tegelik vaimne häire

Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühholoog Marko Neeme sõnul sisulist muutust haiguste klassifikasioonis siiski ei ole toimunud. «Läbipõlemist ei käsitleta endiselt meditsiinilise diagnoosina. Uue klassifikatsiooni kohaselt on tegemist töökonteksti fenomeniga, täpsemalt sündroomiga ehk sümptomite kogumiga, mis tuleneb kroonilisest tööstressist, millega pole edukalt toime tuldud,» seletas Neeme. Viimastel päevadel ringelnud uudise tõttu täpsustas Maailma Terviseorganisatsioon seda ka oma kodulehel, kus rõhutati, et tegu pole meditsiinilise seisundiga.

Kuna uues klassifikatsioonis on läbipõlemine siiski täpsemalt kirjeldatud, on Neeme sõnul võimalik, et seda määratlust hakatakse tihedamini kasutama ja läbipõlemist sagedamini tuvastama. 

Raviks pole ühtset retsepti

«Läbipõlemiseni võivad viia väga erinevad asjaolud, seega ei ole ühest retsepti. Üks tuntumaid läbipõlemise uurijaid, Christina Maslach, soovitab tuvastata ebakõlad töötaja vajaduste ja töökoha nõudmiste vahel,» rääkis Neeme. Oluline on püüda leida praktilised lahendused töökorraldusega seotud probleemidele. Probleemideks võivad olla liiga intensiivne töökoormus või vastupidi, töö, mis ei ole piisavalt stimuleeriv.

Mõnel juhul on läbipõlemise riskiallikaks töötaja isiksuseomadused, näiteks kõrge saavutusvajadus või raskused enesekehtestamisel, mis viivad ülemäärase lisatöö tegemiseni, tõi psühholoog välja. Läbipõlemise ennetamiseks saavad palju ära teha organisatsioonid, võimaldades töötajatele piisavalt puhkust, paindlikkust ja toetavat töökeskkonda.« Töötaja võiks hinnata oma töö ja vaba aja tasakaalu – kas oleks vaja vähendada töökoormust, suurendada puhkeaega või parandada puhkeaja kvaliteeti? Uuringud näitavad, et abi võib olla töötundide vähendamisest või töögraafiku muutmisest,» rääkis Neeme. 

Lisaks on läbipõlemise ravis osutunud efektiivseks psühhoteraapia, millest enim tõenduspõhist kinnitust on kogunud kognitiiv-käitumuslik teraapia, lõõgastustehnikate kasutamine ja eneseabivõtted, näiteks teadvelolekutehnikad. 

Medikamentoosne ravi on sümtpomaatiline. «Kuna läbipõlemise tunnused võivad kattuda depressiooni, ärevus- ja kohanemishäirete tunnustega, võivad psühhiaatrid või perearstid määrata patsiendile mitmesuguseid medikamente, sealhulgas unerohtusid, rahusteid ja antidepressante. Nende mõju ja efektiivsuse uurimine läbipõlemise ravis jätkub ja ei ole lõpuni selge,» sõnas Neeme. 

Kuna läbipõlemine sarnaneb sümptomaatilise pildi poolest mitmete psüühikahäiretega, tasub kaebuste püsimisel (kui töö- ja elukorralduse muutmine ei ole sümptomeid leevendanud) pöörduda spetsialisti poole (perearst, psühhiaater, kliiniline psühholoog).

Täiendatud 29.05.2019 

Tagasi üles