Sageli kõlab tervisliku toitumise teemaarendustes mõttekäik, et kõike võib süüa, aga mõõdutundega. Päris kõige kohta see ei kehti, kuigi harv patustamine ei tee tervisele otseselt kahju. Näiteks frititud kartuli, jahukastme ja nisusaia võib oma menüüst täiesti välja jätta, sest neis on kehale kasulikku väga vähe. Sama kehtib paljude poolfabrikaatide kohta - näiteks vorstis, viineris ja pihvis on tavaliselt liiga palju soola ja rasva ning vähe kvaliteetset liha. Loomulikult on ka erandeid, seetõttu tuleb valmistoidu austajail poes pakenditekstid läbi lugeda, et terad sõkaldest eraldada.
Päris palju on ka selliseid toiduaineid, mida ei tasu menüüst välja jätta, aga mille puhul on mõõdukus võtmesõna. Selles nimekirjas troonivad rasvane liha, peekon, hapukoor ja või –ükski neist pole tervisele kahjulik, aga kogused peavad jääma tagasihoidlikuks. Nii lihas kui piimas leidub vajalikke rasvu, valke kui mineraalaineid, aga küllastunud rasvhapetega ehk n-ö tahke rasvaga, mida leidub nii lihas kui võis, tuleb südame tervise huvides piiri pidada.
Südame tervise hoidmiseks peaksid Eesti inimesed sööma oluliselt rohkem kala, kui seda täna tehakse. Rasvane kala, näiteks heeringas, lõhe, forell, makrell või tuunikala, peaks olema toidulaual vähemalt kahel korral nädalas. Kalas leiduvad oomega-3-rasvhapped vähendavad uuringute kohaselt südamehaiguste riski.
Igapäevane lihatarbimine võiks jääda kuni kahe portsjoni ulatusse, kusjuures üks portsjon võiks olla võrreldav inimese enda käelaba suurusega, kui sõrmed kõrvale jätta. Liha puhul võiks eelistada väherasvast tailiha, aga ka nahata linnuliha. Ka küllastumata ehk vedelad rasvad on organismile vajalikud - nende kogus peaks olema päevas pisut suurem kui küllastunud rasva kogus. Kasulikku rasva saab näiteks oliiviõlist, kookosrasvast, seemnetest ja pähklitest, aga kuna igasugune rasv kergitab kehakaalu, siis on ka nende puhul oluline mõõdukus.