Doktoritöö aitab kaasa ravimatu Wolframi sündroomi uurimisele

Wolframi sündroom on geneetiline haigus. Foto: PantherMedia/Scanpix

Tartu Ülikoolis tehti esimesed loomkatsed Tartu teadlaste disainitud ja sünteesitud antioksüdantsete peptiididega, mis võivad leevendada oksüdatiivset stressi. Oksüdatiivne stress tekib ka haruldase geneetilise haiguse, Wolframi sündroomi korral ning seda uurivad süvitsi kogu maailma teadlased.

TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi doktorant Rando Porosk selgitas, et oksüdatiivne stress on seisund, kus reaktiivsed osakesed, näiteks vabad radikaalid, domineerivad antioksüdantse kaitsesüsteemi üle. Selle tulemusel võivad tekkida näiteks koekahjustused. «Oksüdatiivne stress teeb muret ennekõike neile, kel on organismis rohkem ohtlikke reaktiivseid molekule või nõrgem antioksüdantne kaitsesüsteem. Puudulik kaitsesüsteem võib tuleneda ka teatud vitamiinide vähesusest,» kirjeldas ta.

Porosk uuris oma doktoritöös oksüdatiivse stressi rolli nii terapeutilise mõõduka alajahtumise kui ka Wolframi sündroomi korral. Viimast tekitab wolframiini geeni defekt, mis põhjustab nii mage- kui ka suhkurdiabeeti, nägemisnärvi atroofiat ja psüühikahäireid. Sündroomi põdevat inimest tabab ühtaegu nii kahte tüüpi diabeet kui ka pimedaks ja kurdiks jäämine.

Doktorandi sõnul on sündroomi kohta teada, et wolframiini defitsiidi korral tekib nii rakusisene endoplasmaatiline stress kui ka oksüdatiivne stress. «Kirjeldasime enda konstrueeritud Wolframi sündroomiga hiire mudelis täpsemalt kui kunagi varem oksüdatiivse stressi taset ning näitasime, kuidas meie disainitud antioksüdantsed UPF peptiidid alandavad eri kudedes oksüdatiivset stressi.»

Poroski doktoritöös on loommudelit varasemaga võrreldes paremini kirjeldatud. Nüüd saab mudelit kasutada ka Wolframi sündroomi kirjeldamisel edasises teadustöös. «Põhjalik metabolismi kirjeldus annab tulevasteks uuringuteks infot seni tundmatu biofunktsiooniga valgu kohta, milleks on ka Wolframi sündroomi põhjustav wolframiin. Sedakaudu saab biofunktsiooni kirjeldada veelgi täpsemalt.»

Mõõduka alajahtumise tekitamist kasutatakse kliinilises praktikas kudede kahjustuste vältimiseks küllaltki palju. Praegu pole päris täpselt teada, milles seisneb selle mehhanism. «Näitasime teadustöös, et kliinilises praktikas tekitab see stressivastuse erinevates rakuliinides,» ütles Porosk.

Porosk kaitseb oma doktoritööd «Oksüdatiivse stressi roll Wolframi sündroom 1 ja hüpotermia korral» 31. mail. Töö juhendajad on TÜ bio- ja siirdemeditsiini instituudi üldise biokeemia vanemteadur Kalle Kilk, üldise biokeemia vanemteadur Riina Mahlapuu ja meditsiinilise metaboloomika professor Ursel Soomets.