Päevatoimetaja:
Marilin Vikat

Kirurg selgitab, miks raseda jalgadel veenilaiendid tursuvad

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Rase naine.
Rase naine. Foto: Panthermedia.net / Craig Robinson/scanpix

Raseda organism kogeb rohkelt muutusi, millest osa võib teha naise murelikuks. Kas muretsema peaks ka selle pärast, et varem õrna varjundit näidanud veenilaiendid muutuvad silmatorkavamaks?

«Rasedus on suur muutus iga naise organismis – vahet ei ole, kui vana on rase või mitu korda varem on õnnestunud rase olla. On täiesti normaalne, et naise keha raseduse ajal muutub ning iluvead, mida varem oli kergem ignoreerida, on just sünnituse lähenedes oluliselt rohkem nähtavad,» kirjutab veresoontekirurg Veronika Palmiste sotsiaalmeedias. 

Sama kehtib veenilaiendite kohta - kirurgi sõnul on normaalne, et varem ennast üksiku mügarana näidanud veenikomu on äkki oluliselt rohkem nähtav, katsudes soojem kui ümbritsev nahk ja põhjustab ebamugavust. 

Muretsema selle nähtuse pärast aga ei pea. «Veenilaiend peabki raseduse lõpujärgus olema ulatuslikum ja rohkem näha, sest kogu naise organism valmistub sünnitamiseks. Sidekude, millest on tehtud luulise vaagna liidused ning ka veenisein, muutub elastsemaks, et sünnitus oleks võimalik. Lisaks on tulevase ema organismis rohkem vedelikku, mis samuti peab kuhugi mahtuma. Seetõttu tekibki olukord, kus pindmine veenisüsteem venib ning on rohkem nähtaval kui varasemalt,» põhjendas Palmiste. 

Enamik selliseid muutusi, mis raseduse ajal naise organismis tekib, taandub suhteliselt kiiresti pärast sünnitust ning imetamise lõppu. Ka veenilaiendid muutuvad kirurgi sõnul väiksemaks või kaovad sootuks. 

«Rasedad ei peaks ennast laskma häirida nähtavatest veenilaienditest jalal ega lahklihal – see on enamasti mööduv muutus. Kui veenipais mõnes kohas tekitab subjektiivset ebamugavust, siis seda on mõistlik leevendada regulaarse kompressioonraviga vähemalt kogu jala ulatuses,» lisas Palmiste.

Tagasi üles