Arst hakkas uurima, mis võimalusi veel on patsiendi aitamiseks. «Sobilikku implantaati ei olnud saada. Kirjanduse andmetel on 3D-prinditud implantaate maailmas tehtud, kuigi mitte üleliia palju,» ütles ta.
Kuna ITK sõlmis eelmisel aastal koostööleppe Tallinna Tehnikaülikooliga (TalTech), siis sai Kulak kontakti ülikooli teadlastega, kellel on olemas 3D-printimise võimalus. Aega läks poolteist kuud teadlaste ja arstide koostöös, mille jooksul konsulteeriti ja modelleeriti implantaati kümneid kordi. «Pidime niikuinii ootama, et infektsioon taanduks. Õnneks oli patsient nõus, et peame haarama igast võimalusest,» lisas Kulak.
3D-prinditud implantaat on trapetsikujuline titaansõrestik, mis töötab samal põhimõttel nagu raudbetoon ehituses. «Titaanist konstruktsioon on rauaks ja betooniks on patsiendi enda luu: freesisime tema reieluust ja vaagnatiivast luud, võtsime seda koos tema kasvufaktoriga, mis on luuüdis saadaval, täitsime selle konstruktsiooni ja tegime fiksatsiooni – läbi kandluu, implantaadi ja sääreluu on fiksaator, mis hoiab seda kõike koos,» selgitas arst.
Patsient toibus üle viie tunni kestnud operatsioonist väga hästi ja tänaseks on juba kipsist loobunud. «Ta on väga õnnelik. Poolteist aastat oli noor inimene karkudel, täna on ta juba kipsist lahti. Nüüd on esimesed kontrollid tehtud ja tulemused on head, jälgime teda edasi. Lähiajal on plaan loobuda ka karkudest. Olen tulemusega väga rahul,» ütles Kulak.
«Eestis ei ole minu teada sellist kogemust kellelgi. Kasutasime meie oma TalTechi teadlaste ja labori võimekust, et inimest aidata. See oli multidistsiplinaarne eri tasemetel koostöö. Maailmas tehakse ka selliseid asju, aga kuna see on väga patsiendispetsiifiline – kõik juhtumid on erinevad –, siis oleks kulunud väga palju aega, kui oleksime proteesi mujalt tellinud,» ütles Kulak ning tänas Taltechi tiimi.