Haigekassa ekspert: uued, vaid üksikuid inimesi aidanud ravimid on kõige ohtlikumad

Proviisor ja ravimid. Foto: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Scanpix

Üldjuhul saavutatakse läbirääkimistega kolmandiku võrra madalam ravimihind, kui tootja algselt pakkus, sõnas haigekassa ravimiosakonna juhataja Erki Laidmäe tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Haigekassa ravimiosakonnast saab alguse otsus, missugune ravim kuulub nende soodusnimekirja ja missugune mitte. Otsust vaagitakse ravimikomisjonis, kuid lõplik sõna jääb siiski ministrile. «Protsess võtab aega, sest otsus peab olema kaalutletud - ravimid maksavad palju, igal aastal lisame neid loetellu kümnete miljonite eurode eest,» sõnas Laidmäe.

Ravimitootjad on suurkorporatsioonid, kelle eelarve on tihtipeale suurem kui Eesti riigil. Laidmäe hinnangul on keeruline öelda, kui häid kokkuleppeid riik saavutab, sest enamasti on need konfidentsiaalsed. Seetõttu ei ole alati teada, kas siinsed hinnad on paremad kui näiteks Lätis või Leedus. «Küll aga julgen öelda, et üldjuhul saavutame läbirääkimiste teel kolmandiku võrra madalama hinna, kui algselt pakuti. Aga samas on ka juhuseid, kus oleme 90 protsenti soodsama tehingu teinud,» rääkis Laidmäe.

Ent siin peitub ka konks. Madalamat hinda ei anna tootja ravimile otsekohe, lepingule eelneb pikk läbirääkimiste periood, mistõttu on jäänud ühiskonnas kõlama väide, et uut ja efektiivset ravimit ei ole võimalik kätte saada. Ravimi soodusnimekirja jõudmine algab tootja taotlusest, kus ta peab tõendama, mida head uus ravim teeb ja miks see just nii palju maksab.

«Esmane kaalutlus on, kas ravimit on üleüldse vaja. Sageli tulebki välja, et vajadus ei ole väga suur. Edasi kaalume eeliseid juba turul olevate konkurentide ees – kas uus on paremini talutav ehk sel on vähem kõrvaltoimeid, või on ta efektiivsem. Kui toimed ja kõrvaltoimed on sarnased, on aluseks majanduslik külg,» kirjeldas Laidmäe otsustusprotsessi. Ta lisas, et kui sama probleemi lahendav ravim ei ole parem, pole mõtet selle eest ka rohkem maksta.

Patsiendile on tähtis ka ravimite ohutus, mille väljaselgitamine vajab kliinilistes uuringutes aega ja hulka katsealuseid. «Päris uute ravimite kohta on osad eksperdid öelnud, et need on kõige ohtlikumad, sest me ei tea veel nende kohta väga palju. Mõned kõrvaltoimeid on niivõrd haruldased, et need tulevad välja hiljem,» selgitas Laidmäe. Ajaloost meenub kurva näitena loote väärarenguid põhjustanud talidomiid, millega raviti rasedate hommikust iiveldust.

Samas ei ole Laidmäe nõus tootjate etteheidetega, nagu venitaks vaid riik ravimi soodusnimekirja lisamisega. «Sageli läheb tootjal endal üle 200 päeva, et taotlus teha, kindlasti saaks sealt ka aega kokku hoida. Riik omalt poolt saaks otsustamisperioodi lühendada, aga nagu ütlesin, sellisel juhul peame leppima kõrgema hinnaga ja kokkuvõttes saab vähem inimesi ravi,» tõdes ta.

Haigekassa peab vastutama selle eest, et inimesi koheldaks võrdselt. Seetõttu ei kiirusta nad võtma soodusnimekirja ravimeid, mis näiteks vähiravifondi «Kingitud elu» kaudu on mõnda üksikut inimest aidanud, kuid millel puuduvad kohased uuringud või hind on haigekassa eelarve jaoks liiga kõrge. «Nii aitaksime eelistatult vähihaigeid, kuid kõik teised patsiendid jääksid kõrvale,» põhjendas Laidmäe. Ta lisas, et iga uus ravim kipubki turule tulema järjest kallimana. Näiteks eelmisel nädalal tuli uudis, kuidas Ameerikas kiideti heaks raskes seisus väikelastele mõeldud ravim, mille hind on üle kahe miljoni dollari.

Haiglas kasutatavate ravimite osas langetatakse otsus tavaliselt kord aastas, sest selle põhjal kujuneb haigla eelarve. Samuti on võimalik haigekassal teha otsuseid erandkorras ravimi hüvitamiseks, selliseid juhtumeid on aastas umbes 2500.

Kuula raadiosaadet siit.