Päevatoimetaja:
Marilin Vikat
Saada vihje

Toksikoloog: õunte ja kartulite töötlemisel kasutatava närvimürgi analoog on sõjagaas sariin (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Toksikoloogi sõnul on viimased uuringud näidanud, et kloorpürifoss, millega töödeldakse näiteks õunu, on eriti ohtlik väikelastele. On leitud seos sellega mürgistumise ja vaimse arengu probleemide vahel. Parim viis mürgistusi vältida on toituda mitmekesiselt.
Toksikoloogi sõnul on viimased uuringud näidanud, et kloorpürifoss, millega töödeldakse näiteks õunu, on eriti ohtlik väikelastele. On leitud seos sellega mürgistumise ja vaimse arengu probleemide vahel. Parim viis mürgistusi vältida on toituda mitmekesiselt. Foto: Uwe Mayer / PantherMedia / Uwe Mayer

«Pestitsiidid, eriti putukatõrjeks ette nähtud, on kindlasti väga mürgised ained, mille tegelik mürgisus sõltub väga paljudest faktoritest, eeskätt doosist, aga ka konkreetsest organismist, samuti soost, vanusest ja toitumusest,» tõdeb Maaülikooli toksikoloogia professor Tõnu Püssa.

Kõige halvemad neist on Püssa sõnul fosfororgaanilised närvimürgid nagu kloorpürifoss, millega on töödeldud näiteks õunu, kartuleid, paprikaid, virsikuid, ja mille eriti mürgisteks analoogideks on sõjagaasid nagu sariin. «Kloorpürifoss on väga mürgine lindudele ja putukatele, ka mesilastele, üsna mürgine kaladele ja mõõdukalt mürgine inimesele,» märgib ta. Aine mõjub toksiliselt imetajate närvisüsteemile, kahjustades närviülekandeid.

Ohustab väikelaste vaimset arengut

Püssa lisab, et viimased uuringud on näidanud, et kloorpürifoss on eriti ohtlik väikelastele. On leitud seos sellega mürgistumise ja vaimse arengu probleemide ning madalama IQ vahel. «Kuna piirnormid on paika pandud loomkatsete tulemuste põhjal ikka küllaltki suure varuga, arvestades, et inimene on keskmiselt sadakond korda tundlikum kui katseloom – ehkki tegelikult on enamasti tegemist vastupidise olukorraga –, siis täiskasvanutel on probleemid väiksemad. Ja ikka laialtlevinud soovitus – toituda tuleb mitmekesiselt, siis ei saa ühtki mürki liiga palju.»

Eestlaste toidulauale jõudvate taimekaitsevahendite jääkide kohta tehtud auditi läbiviimise meeskonna liikme Sigrid Rajangu andmeil pole piirnormide ohutust tagavad varud aga enam suured. Rajangu selgitas eilses Postimehe artiklis, et piirmäärad on aastate jooksul tõusnud ja nõuetele vastavaid proove seega rohkem. Näiteks kartulis lubatud kloroprofaami normi on võrreldes 15 aasta taguse ajaga tõstetud kümme korda. See ei tähenda aga aine muutumist ohutumaks, vaid tootjatele kehtestatud normide lahedamaks muutumist.

Püssa sõnutsi leiab pestitsiidide kasutamisel maailmas aset umbes 3000 põllumajanduslikku mürgistust aastas. Mürgiseim on paratioon, mille tunnuseks on küüslaugulõhn. Selle biolagunemine on kiire, sestap on aine kuhjumine organismis võrdlemisi madal.

Füsioloogilised häired, krambid, võimalik surm

Veidi vähem mürgised, aga põhimõtteliselt sama toimega on karbamaadid nagu boskaliid, mida võib leiduda näiteks beebitoidus, viinamarjades esinev formetanaat või kiivides olev ditiokarbamaat. Püssa selgitab, et nii fosforhappe estrid kui ka karbamaadid seonduvad närvikoes ensüümi aktiivsesse tsentrisse, mille ülesanne oleks muidu lagundada äsja närviülekande toime pannud atsetüülkoliini molekul. «Kui ensüüm on aga mürgi poolt inaktiveeritud, jääb närvierutus püsima. Tulemuseks rida füsioloogilisi häireid, krambid, võimalik surm,» loetleb Püssa.

Professori sõnutsi on hiljutised teadusuuringud toonud ilmsiks rea fosfororgaaniliste ühenditega seotud terviseprobleeme nagu diabetes mellitus, rahvakeeli diabeet. «Siin toimivad koos geneetilised ja keskkonnafaktorid,» rõhutab Püssa. 

«Fosforhappe estrite kõrgemad doosid võivad tekitada närvikoe pöördumatuid kahjustusi, kuid vaevalt juhtub see toiduga,» nendib ta.

«Ohutud puu- või juurviljade kogused sõltuvad muidugi mürkainete kontsentratsioonist viljas,» märgib Püssa. Ta lisab, et on võimatu kõiki partiisid, mis Eestisse tuuakse või siin kasvatakse, analüüsida kõigi kasutada võidavate pestitsiidijääkide sisalduse suhtes. «Analüüsid on väga kallid, nõuavad järjest tundlikumat ja seega kallimat aparatuuri. Kontroll jääb ikkagi pisteliseks, aga ta peaks olema suunatult pisteline. On näiteks täiesti arusaamatu, miks on meil suhtarv kodu- ja välismaiste viljade analüüside vahel nii kallutatud kodumaiste suunas.»

Millised on ohtlikumad, millised ohutumad?

Püssa sõnutsi võib internetist leida erinevaid, sageli siiski enam-vähem kattuvaid kõige ohutumate ja kõige ohtlikumate viljade nimekirju. Kui täpsed need nimekirjad on, võib vaid oletada. Kõige ohtlikumaks loetakse maasikad, spinat, lehtkapsas, nektariinid, õunad, viinamarjad, pirnid, kirsid, tomatid.

Ohutumad, alates kõige vähem riskantsest, on avokaado, magus mais, ananass, kapsas, sibul, külmutatud herned, asparaagus, mangod, kiivid.

Mis on sõjagaas sariin?

Süürias kasutati paari aasta tagustes gaasirünnakutes tsiviilisikute vastu sariini, mis on 1939. aastal saksa teadlase poolt loodud närvimürk. Võimaliku keemiarelvana kuulub sariin ÜRO resolutsiooni järgi 1991. aastast massihävitusrelvade hulka.

Sariinimürgistuse esimesed sümptomid on vedela lima tekkimine hingamisteedes ehk nina hakkab tilkuma, survetunne rinnus ja pupillide ahenemine. Varsti järgnevad hingamisraskused, iiveldus ja rohke süljeeritus. Kontroll keha üle kaob, mürgitatu oksendab, roojab ja urineerib kontrollimatult. Järgnevad lihaste tõmblused. Lõpuks tekib kooma, millele järgnevate lihaste spastiliste kokkutõmmete käigus inimene sureb.

Allikas: Vikipedia

Tagasi üles