/nginx/o/2008/07/02/53557t1h4176.jpg)
/nginx/o/2011/12/15/878730t1h0c11.jpg)
Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia instituudi professori Airi Värniku sõnul on suured pühad paljudele inimestele väga raske aeg, mil nõrgematele võib tulla pähe ka suitsiidimõtteid.
Airi Värnik: pühad on paljudele rasked üle elada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolm aastat ise usaldustelefonis töötanud professor Airi Värnik teab öelda, et jõulupühad on paljudele äärmiselt rasked üle elada.
«Kui me arvame, et depressioonis inimest saab ravida teda kärarikkasse seltskonda viies, siis eksime rängalt. Teda tuleb järk-järgult oma kestast välja tuua, pakkudes näiteks teatri- või kontserdielamust, kus ta saab viibida veel iseendas ega pea kohe üldises melus aktiivselt osalema,» rääkis Värnik.
Pühadepaanika krutib inimesi üles
Üheks põhjuseks, miks pühad ängi võivad tekitada, on Värniku sõnul kõrgendatud ootused, mida krutivad tema sõnul üles ajakirjandus ja kaubandus. Esiteks kulub raha palju, teiseks võib tekkida tunne, et kõigil teistel on, keda armastada või kes on armastatud, ainult temal pole kedagi.
Eriti raske on neil, kes oma loomult eraklikud ja üksildased. «See propaganda, et kõik peavad olema tingimata seltskonnas ja rõõmsad ning istuma lookas laua taga, kingitused kuuse all, võib palju kahju teha,» sõnas Värnik. Sest rõõmus võib olla mitut moodi.
Ohtlikud ajad on Värniku sõnul lisaks jõuludele ja aastavahetusele veel ka inimese enda sünnipäev ja lähedase surma-aastapäev. Jõulude eel süvendab depressiooni ka pimedus, eriti kui lund ei ole.
Üheks eluisu kadumise põhjuseks võib olla suhte katkemine ja armsast inimesest lahkuminek. Rohkem kannatavad üksijäämise all mehed, naised saavad enamasti paremini hakkama. Edasi tulevad suitsiidi põhjustena alkoholism ja narkomaania, kusjuures need probleemid saavad alguse üha nooremas eas.
Elus tuleb osata ka kannatada
«Suitsiid pole kunagi põhjendatud, sest me pole ise endale elu andnud. Elu ilma kannatuseta pole võimalik ja kui kannatus on nii suur, et enam ei suuda, siis tulebki surm, aga seda ei peaks omakäeliselt kiirendama,» lausus Värnik filosoofiliselt.
Suitsiidide arv on Eestis viimastel aastatel pidevalt langenud. Kõige raskem oli 1995. aasta ja seda kogu endise Nõukogude Liidu alal. Eestis oli siis 614 suitsiidi aastas, mis teeb 42 inimest 100 000 kohta. Möödunud aastal oli sutisiidikordaja meil 16 ehk vabatahtlikult lahkus elust alla 300 inimese. Ühelt poolt näitab see, et ühiskonnas on tekkinud teatud stabiilsus, teisalt on laienenud abivõimalused.
«Kui nõukogude ajal oli kriis häbiasi, sest siis leiti, et sa ei suuda nõukogude korra viljastavates tingimustes õnnelik olla ja enesetappu üritanuid hoiti psühhiaatriahaiglas kinniste uste taga, siis nüüd on selline märgistatus vähenenud ja abi kergesti kättesaadav,» lausus Värnik. Eriti teretulnud on tema sõnul telefoniabi Eluliini näol, kuhu saab igal ajal tasuta helistada, ilma et peaks oma nime avaldama.
1995. aasta suitsiidide kõrget taset saab Värniku sõnul põhjendada suurte ümberkorraldustega ühiskonnas, mistõttu mitte kõik ei suutnud kohe uute tingimustega kohaneda. Samas ei ole majanduslangus seni enesetappude statistikas veel kajastunud.
Suurima riskigrupi moodustavad mehed, kelle riskikordaja on neli kuni viis korda naiste omast kõrgem. Värniku sõnul lasub neil suurem vastutus tekkinud raskuste eest ja neilt oodatakse ka olukorra parandamist.