Vähiravifondist abi palunud eestlanna: vajalikku ravimit ei oleks ka kogu suguvõsa abiga soetanud

Munasarjavähk ei ilmuta algul erilisi tundemärke. Pilt on illustreeriv.

FOTO: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

Vähiravifond «Kingitud elu» asus äsja toetama Kohtla-Järvel elavat 61-aastast Lidia Hallikut võitluses munasarjavähiga. 

Vähiravifondist abi saanud naine kirjutab oma ootamatult haigestumisest ning sellest, miks ta pidi fondi poole pöörduma. 

Munasarjavähiga võitlev Hallik kirjutab fondi sotsiaalmeediakontol:

Olen rahuldavas üldseisundis vanemas keskeas keskmist kasvu keskmise kehaehitusega naispatsient (nii tituleeris mind geneetikakeskus) ehk siis üks keskmine eestlane. Oma elus olen päris palju põdenud, aga paljud haigused on ka taandunud. Ja nüüd siis see, kõige kurjem. 

Nagu mitmel pool kirjas, ongi see haigus salakaval. Munasarjavähk ei ilmuta algul erilisi tundemärke. Vaevused, mis sel puhul võivad olla, võivad seotud olla ka hoopis selja, kõhu või millegi muuga. Kui ma lõpuks 2018. aasta sügisel naistearsti juurde jõudsin ja ta võetud vereanalüüsist onkomarkerid välja luges, läks kiireks: ultraheli, saatekiri Tartusse.

Operatsioon määrati detsembriks. Muidugi ei osanud ma mõelda, et asi nii halb on. Kasvajaid ei olnud mitte üks, vaid mitu ja pahaloomulised, kõrge riskiga. Nüüdseks olen läbinud keemiaravi (6 korda 5 tundi), mis kindlasti jätab oma jälje, kuid ravi ajal mulle erilisi komplikatsioone ei tekitanud. Hea on see, et saan jätkuvalt tööl käia. 

Aga sel haigusel on komme tagasi tulla. Kuna geneetikud leidsid mul geenimuutusi, siis võib mind aidata ravim Lynparza, mida ma endale ka kõikide sugulaste abiga lubada ei saaks. Suur tänu fondile, et te olemas olete ja suur tänu annetajatele, eriti püsiannetajatele, sest abi lähebki ju kogu aeg vaja. Olen ka ise püsiannetaja, väike summa igas kuus kaks korda (alguses ja lõpus). Mul on kahju, et ei olnud seda kõike siis, kui mu pinginaaber rinnavähiga võitles ja 37-aastaselt siitilmast lahkuma pidi.

Pere on mulle kindlalt toeks: 88-aastane ema, 28-aastane poeg, õde, õelapsed ja teised sugulased: kõik hoiavad mind. Väga tore on tõdeda, et mu kõrval on head inimesed: tuttavad, töökaaslased, endised klassikaaslased. Kõik aitavad tuju üleval hoida. Kui aias millegagi hakkama ei saa, tulevad naabrid appi.

Eriklass on muidugi Tartu Kliinikumi inimesed. Naerusuised ja alati abivalmis. Suur tänu veelkord fondi toetajatele! Mulle ja mu perele tähendab see väga palju, et te olemas olete ja olete otsustanud meid aidata. Usun, et nii tunnevad kõik abivajajad. 

Toeta ja jaga

Kingi Lidiale ja teistele abivajajatele lootust ja elupäevi vähiravifondi kodulehel

Tagasi üles