TÜ teadlased: vähesed Eesti lapsed liiguvad nii palju, et sellel oleks soodne mõju tervisele

Eesti lapsed istuvad liiga palju.

FOTO: Shutterstock

Eesti lapsed ei liigu ega spordi piisavalt. Laste liikumisaktiivsuse ja kehalise kirjaoskuse kujundamisel on lapsevanemate kõrval üha tähtsam roll nii koolil kui ka ühiskonnal, tõdevad Tartu Ülikooli liikumislabori juhataja Merike Kull ja spordibioloogia dotsent Jarek Mäestu Kuku raadio saates «Kuue samba taga».

Regulaarsete trennide kõrval on vähe argiliikumist ja palju istumist. Kui lapseeas ei suudeta tekitada huvi liikumise ja spordi vastu, on vähetõenäoline, et lapsest kujuneb kehaliselt aktiivne täiskasvanu.

Laste liikumisvajadus on suurem kui täiskasvanutel. Nad võiksid liikuda kahe kolmandiku võrra rohkem kui täiskasvanud ning teha päevas umbes 15 000–17 000 sammu. Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus on, et laps peaks iga päev aktiivselt liikuma vähemalt tund aega, ja aktiivne liikumine tähendab, et see peab ajama hingeldama või higistama. Paljud riigid on aga oma liikumissoovitustes läinud veel kaugemale. Ühe kohandatud soovituse järgi võiksid lapsed iga päev aktiivse tegevusega hõivatud olla hoopis 90 minutit. Samal ajal on oluline ka vähendada istuvat aega.

Tartu Ülikoolis ja Tervise Arengu Instituudis tehtud uuringud aga näitavad, et Eesti lapsed ei liigu aktiivselt isegi seda ühte tundi. Vaid 20 protsenti 6–17-aastastest lastest liigub päevas nii palju, et liikumisel oleks tervisele positiivne mõju. Suurim mure on aga 20 protsendi lastega, kes ei liigu mitte ühelgi päeval nädalas piisavalt.

Kull ja Mäestu leiavad, et oleme selgelt jõudnud istuvasse ajastusse, kus peab üha enam teadlikult arendama laste kehalist kirjaoskust. Mõiste «kehaline kirjaoskus» taga seisavad näiteks nii liikumisega tegelemise motivatsioon kui ka kehaliselt aktiivse elu väärtustamine. Selle alla kuuluvad ka mitmesugused liikumis- ning vahendite käsitlemise oskused, mida rakendatakse erisugustes keskkondades – näiteks ka lumes ja vees – ning mis loovad aluse nii edasiseks aktiivseks eluviisiks kui ka sportlike tulemuste saavutamiseks.

Selles valguses peab laiemalt vaatama ka Maailma Terviseorganisatsiooni seatud normi. Tartu Ülikoolis tehtud uuringud näitavad, et kuigi iga teine Eesti laps käib trennis, ei taga see piisavat liikumisaktiivsust. Seega on petlik arvata, et kui laps käib kaks-kolm korda nädalas trennis, siis sellest piisab. Igas päevas peab olema veel argiliikumist. Arusaam, et pärast trenni võiks laps taas tubane olla, istuda ja magada, on väär. Kui istuvat aega koguneb väga palju, hakkab see lõpuks tervisele kahjulikku mõju avaldama.

Kriitiline aeg liikumisaktiivsuse kujundamiseks

Kodu on lapse mina- ja liikumispildi kujundaja, kodust saab laps nii kasvatuse kui ka väärtushinnangud eluks. Seal võiks lapsel olla kõik võimalused liikumiseks ja ka vanemad peaksid suhtuma liikumisse soosivalt, mitte arvama, et vaikne laps on hea laps.

Kui laps ei ole tundlikul arenguperioodil – lasteaias ja kooli esimestes klassides – saanud kätte oma põhiliikumisoskusi, siis on vähetõenäoline, et temast kujuneb kehaliselt aktiivne ning sportimist väärtustav täiskasvanu.

Kuidas saavad mõjutada kool ja keskkond

Lisaks perele ja kodukeskkonnale on lapse liikumisaktiivsuse kujundamisel tähtis koht ka lasteaial, koolil, kogukonnal ja ümbritseval keskkonnal. Tartu Ülikooli liikumislabor on algatanud liikuma kutsuva kooli programmi, millega on nüüdseks liitunud ligikaudu 80 kooli. Algatuse eesmärk on toetada laste liikumisaktiivsust nii koolitundides kui ka vahetundide ajal, samuti aktiivsemat kooliteed.

Iga kool läheneb laste liikumisaktiivsuse suurendamisele eri moodi. Osa koole on toonud ainetundidesse uut metoodikat, et õpilased ei peaks 45 minutit järjest istuma. Paljud on loonud õpilastele uusi võimalusi vahetunnis liikuda: korraldanud tantsu- ja pallimänguvahetunde või rajanud õuealasid. Üha enam on koole, kus autoparklast ehitatakse lastele mänguväljak – koolimajast kaugemale parkimine ja koolini jalutamine on kooli teadlik otsus.

Meie uuringud näitavad, et laste liikumisaktiivsuse suurendamiseks on koolikeskkonnas võtmeks õuevahetund. Neljanda klassi õpilaste näitel võime öelda, et praegu pääseb aasta ringi koolipäeval õue mängima vaid pool õpilastest. Üks suund, mida Eesti koolide liikumiskultuuris arendada, võikski olla see, et kõik meie lapsed saaksid koolipäeval viibida ka õues. See õpetab lastele, et väljas saab olla iga ilmaga, ja kujundab aktiivse õuesolemise harjumuse ka täiskasvanueaks.

Liikumise ja liikumiskultuuri toomine kooli ning sportimisvõimaluste loomine aitab paljudel lastel leida taas liikumisrõõmu, mis on ehk mingil põhjusel kaduma läinud või mida ei ole tekkinudki. Selle mõju võib ulatuda omakorda koju: koolist saadav positiivne liikumiskogemus võib panna last innustama ka vanemaid aktiivsele ühistegevusele, mis võiks asendada näiteks ühist telerivaatamist.

Pere ja kooli kõrval mõjutab laste liikumisaktiivsuse kujunemist ka keskkond, kus meie lapsed iga päev viibivad. Kas linnaruum ja maakonna teedevõrk soosivad rattaga, rulluiskudega ja tõukerattaga liikujaid, jalakäijaid või hoopis autosid? See määrab palju, kas julgeme saata oma lapsed ohutult õue mängima ja rattaga sõitma või mitte. Seega võib öelda, et laste liikumisaktiivsuse kujundamine on lisaks perele ka kooli ja elukeskkonna kujundada. Vähem tähtis ei ole ka see, et mida rohkem laps iseseisvalt või koos vanemaga kodukandis ringi liigub, seda tugevam kogukonna liige temast kujuneb.

Liikumisaktiivsuse soodustamine igal rindel toob ühiskonnale palju tagasi. See on investeering tulevikku. Uuringud kinnitavad, et lapseea aktiivne eluviis tagab aktiivse eluviisi jätkumise ka kogu edasise elu jooksul.

«Kuue samba taga» on rahvusülikooli 100. sünnipäevale pühendatud saatesari. Saadet saab Kukust järelkuulata siit.