Eesti teadlane: kümnetest ravijuhistest on valmis vaid üksikud

Üha kiiremini uuenev teadus uurib enamasti haigla ja ravimitööstuse jaoks olulisi küsimusi. Kuid juhiseid vajavad ka patsiendid, perearstid, õed ja tugispetsialistid. Foto: Andriy Popov / PantherMedia / Andriy Popov

Patsiendijuhend on aastatega muutunud paksust raamatust infovoldikuks, sõnas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna doktor, teadlane ja ravijuhendite metoodika ekspert Kaja-Triin Laisaar tänases Kuku raadio saates «Patsiendiminutid».

Ravijuhendeid on Eestis koostatud kümmekond aastat ja hetkel on veebilehel ravijuhend.ee heakskiidetuid 16, kuigi vajadus küündiks mitmekümneteni. «Täpset arvu öelda ei julge. Ühe haiguse puhul oleks vaja keskmiselt kolme eraldi juhist - diagnostika, ravi ja järelravi kohta. Aga haigusi on oi-oi kui palju,» sõnas Laisaaar. Seega tööpõld on lai, kuid raha hulk piiratud.

Üha kiiremini uuenev teadus uurib enamasti haigla ja ravimitööstuse jaoks olulisi küsimusi. Kuid juhiseid vajavad ka patsiendid, perearstid, õed ja tugispetsialistid. Arenenud riikides on asutud ka neile tõenduspõhiseid juhendeid koostama – mida mingis olukorras teha ja mida mitte teha.

Ravijuhendi tegemine võtab keskmiselt aasta aega, mistõttu tekib küsimus, miks ei võiks teiste riikide tehtud töid tõlkida ja kohandada. «Aga missugune neist valida - peamine probleem on selles, et igas riigis on oma juhend, lisaks loeme rahvusvaheliste erialaseltside omi. Tegelikult me kasutamegi paljuski teiste riikide kogemust, kuid sünteesitult – vähemalt kaks töögrupi liiget valivad välja kulm kuni viis kõige kvaliteetsemat ja sõltumatumat juhendit, millega meie omakorda tööle hakkame,» selgitas teadlane.

Ühe juhendi heaks töötab 15 – 20 inimest, alates idee algatajast lõpetades patsientidega. «Töörühma kogunedes ütlen alati, et esimene mõte ei pea olema raha ja milliseid raviviise haigekassa juba rahastab. Otsime parimaid praktikaid, kuidas arst saaks tõhusama tulemuse ja patsient terveks. Lisaks maksumusele mõtleme laiemalt, kas meil on piisavalt spetsialiste, kes oskavad mõne diagnostika masinaga töötada või uuringu tulemusi tõlgendada,» selgitas Laisaar, lisades, et ravijuhend on hea võimalus uuele teenusele hiljem haigekassa rahastus saada või ravimile laiem väljakirjutamise õigus taotleda.

«Kui näiteks perearstid soovivad kindlat südamehaiguse ravijuhendit, tuleb kaasata lisaks perearstidele ja südamearstidele ka psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja kõik teised, kes antud haigusega kokku puutuvad,» sõnas Laisaar. Kaasa räägivad ka patsiendid, sageli seltside kaudu. «Põhimõtteliselt võib patsient esindada ka oma arvamust, sest üldiselt on nii, et kui inimesel on diagnoos, suhtleb ta sama tõvega inimestega rohkem ning paneb tähele, mida selle haigusega elamisest räägitakse. Seega on üldiselt patsiendi sisend siiski laiapõhjalisem kui vaid isiklik kogemus, rääkis Laisaar.

Tavaliselt on ravijuhendi üheks osaks ka patsiendile mõeldud juhised, mille ülesehitus on aastatega muutunud. «Kui alguses olid patsiendijuhendid pikad ja põhjalikud raamatud, mida oli raske lugeda, siis praegu valmivad pigem õhukesed infovoldikud,» lausus Laisaar. Kuid kumbki äärmus pole hea ja patsientide soovid on väga erinevad.

«Patsiendijuhend toetub ravijuhendile ja teema võib olla seal väga spetsiifiline. Sageli tahab inimene hoopis teada, miks tal haigus on või mida ta peab edasi tegema. Ent näiteks taastusravi juhendist haiguse olemust otsida ei maksa,» sõnas Laisaar ja soovitas lisainfo saamiseks esmalt rääkida oma arsti või õega.

Aasta pärast loodetakse patsientide jaoks tööle saada veebilahendus, mis täidaks kõikide ootusi, samas sõltub projekti elujõulisus haigekassa rahastusest. «Kindlasti leiab ka internetist väga palju häid viiteid, kuid dr Google´i kohta ütleksin nii, et sealt tulev info hulk on nii suur, et pea võimatu on aru saada, missugune allikas on usaldusväärne ja mida tasuks kindlasti vältida,» sõnas Laisaar.

Saadet saad kuulata siit.