Kui paljudel meestel esineb erektsioonihäireid tegelikult?
5. juuli 2019, 21:15
Grupp teadureid asus lahendama olulist küsimust – kui sagedased on erektsioonihäired tegelikult? Uuriti ka nende seost südame-veresoonkonna probleemide ja suremusega.
Erektsioonihäirete all mõeldakse suutmatust saavutada või hoida piisavalt tugevat erektsiooni, mis võimaldaks olla vahekorras.
Mõnel juhul võib erektsioonihäire olla põhjustatud probleemidest nagu rasvumine või kõrge vererõhk. Osal juhtudel võib kurja juur olla psühholoogiline, vahendab Medical News Today.
Erektsioonihäireid peetakse võrdlemisi tavaliseks, ehkki täpset levimust ei teata, kuna teema on paljude jaoks tabu.
Teadurid otsustasid aga saada asjast parema pildi, kuna neil oli huvi erektsioonihäirete ja südamehaiguste ning suremuse vaheliste seoste vastu. Vaadati 41 erektsioonihäireid ja nende seoseid teiste haigustega käsitlevat uurimust. Tulemused avaldati teaduskirjas BJU International.
Erektsioonihäirete esinemissagedus populatsioonis varieerus uuringutes üllatavalt – kolm kuni 76,5 protsenti. Tulemused olenesid uurimismeetodist, samuti uuringu läbiviimise asukohast.
Erektsioonihäirete esinemise hulk kogu elanikkonnast on uuringute andmeil:
- Euroopas: 10–76,5 protsenti
- Aasias: 8–71,2 protsnti
- Okeaanias: 40,3–60,69 protsenti
- Aafrikas: 24–58,9 protsenti
- Põhja-Ameerikas: 20,7–57,8 protsenti
- Lõuna-Ameerikas: 14–55,2 protsenti
Tulemused võivad oleneda ka keskkondlikest, geneetilistest ja elustiilst tulenevatest teguritest. Samuti mängivad rolli kultuurilised tavad – kas inimene söandab rääkida erektsioonihäirest või mitte.
Uurijad leidsid aga, et kõige suuremad riskifaktorid on vanus, rasvumine, diabeet, suur alkoholitarbimine ja suitsetamine.
Erektsioonihäirete ja südame-veresoonkonna häirete ja kõrgema suremuse esinemise vahel leiti samuti tõendeid. Erektsioonihäirega meestel on kõrgem üldine suremus, kaasa arvatud südame-veresoonkonna haiguste tõttu. Südamehaigused võivad suurendada erektsioonihäirete esinemise tõenäosust ja need võivad omakorda panustada südame-veresoonkonna probleemide süvenemisse.
Autorid märgivad aga, et on vaja uusi uuringuid täpsemate tulemuste saamiseks.