Massid jalutasid Tallinna kesklinnas tuimalt teadvusetust noormehest mööda

Enda gruppi kuuluvat inimest abistame suurema tõenäosusega ning oleme tema suhtes empaatilisemad. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Kõndisin pärast esimest laulupeo kontserti rahvamassides ühes kaaslasega kodu poole. Järsku märkasin, kuidas kaks meest lohistasid teadvusetut noormeest nagu kaltsunukku trepile ja ütlesid vene keeles: «Jätame ta siia.» Tormasin kohe juurde ja küsisin: «Mis juhtus? Ta on ju teadvusetu ja talle tuleb arst kutsuda!»

«Ta on purjus,» öeldi mulle, kuigi lõhnu tunda polnud. Lohistatu oli täiesti kontaktivõimetu. Kontrollisin kiirelt, et tema pea oleks külili asendis juhuks, kui ta peaks oksendama ja seetõttu lämbuma. Karjusin ei kusagilt ilmunud ja ümber seisvale kambale: «Palun kutsuge kohe kiirabi.» Üks neiu võttis kiirabiga ühendust ning kirjeldas olukorda. Tema kaaslane tuli tülpinult ta juurde: «Milleks sa helistad?» Tundsin, kuidas ärritus vahutas mu sees.

Tavalise või kehvema riietusega meesterahvast, kelle terviserike näeb välja nagu purjusolek, suure tõenäosusega ei aidata. Hoidku jumal veel selle eest, et tal veel juhtumisi pudel käes on. Kedagi ei huvita siis, kas ta on korgijoogi mürgituse või infarkti saanud. Inimesi kõnnib mööda hulgakaupa, aga keegi ei võta midagi ette. Taolist vastutuse hajumist nimetatakse pealtvaataja efektiks. 

Alles minu peatumise peale kogunes suurem rahvahulk ümber teadvusetu selli. Mõelda, see noormees on kellegi poeg, vend või armastatu, kes võib vajada viivitamatut meditsiinilist abi või vähemalt tuge, et teda paljaks ei varastataks. Võib-olla kunagi kukub öösel koju jalutades tänaval kokku sinu või minu lähedane inimene. Ja tuhanded inimesed vantsivad tema teadvuseta kehast lihtsalt mööda. Astuvad edasi ja ei liiguta sõrmegi, et abistada sinu venda, poega, isa… Vähemasti uurimaks, kas tal on abi tarvis.  

Saade Ajumängud tegi katse, kus naine kukkus linnarahva keskel kokku. Ühes tingimuses riietus ta viisakalt ning teises nagu kodutu. Korraliku daami jaoks olid abistajad sekunditega kohal, vaesele ei tulnud keegi appi. Katset korrati ka mehega. Videos kirjeldatakse, et kategoriseerime inimesi enda gruppi ja väljapoole seda. Oma gruppi kuulujat abistame suurema tõenäosusega ning oleme tema suhtes empaatilisemad.

Kui teised mööda kõnnivad, on endalgi imelik ligi astuda. Palun, ole alati see esimene inimene, kes küsib, kas kõik on korras ja tegutseb vastavalt vajadusele. Teine äärmus on muidugi Tallinna kesklinnas pingil magav vabatahtlik kodutu, kellele mitu korda nädalas kutsutakse kiirabi. Keegi ei taha teda puutuma minna. Küsimise peale kuuleks aga teadvusel isikult rögisevat sõimu ja oleks kindel, et inimene on oma horisontaalasendiga rahul.

Kui laulupeol valutavate jalgade tõttu korraks kaarealusel trepil istusin ja maha vaatasin, küsis naaber kohe, kas kõik on hästi. Samuti uuris üks daam lahkelt, kas keegi soovib vett. Minu palve peale kallas ta seda mulle termosesse. Laulupeo tervisehädade korral «üksi pole keegi», kuid loodan, et üksteise hoidmist jagub ka mujale.