Eesti teadlased uurisid: kas poiste piisav kaltsiumi tarbimine ennetab rasvumist meheeas?

Kaltsiumi tarbimine on seotud keha rasvaprotsendiga.

FOTO: Shutterstock

Rasvumine ja ülekaal lapse- ja noorukieas on olulised riskitegurid, mis soodustavad juba teismelisena insuliiniresistentsuse tekkimist ja teise tüübi diabeeti, südame veresoonkonna haigustesse haigestumist ning varajast suremust täiskasvanueas. Tartu Ülikooli teadlased võtsid uurida, kas poiste piisav kaltsiumi tarbimine ennetab rasvumist meheeas.

Teadlaste meeskond koosseisus Jaak Jürimäe, Evelin Mäestu, Eva Mengel, Liina Remmel, Priit Purge ja Vallo Tillmann avaldasid teadusajakirjas Nutrients juuni lõpus uuringu, kus vaadeldi toidust pärineva kaltsiumi koguse ja rasvumise seost noormeestel.

Kuna noorukiiga peetakse rasvumise arengus kriitiliseks perioodiks, on oluline teada saada, millised faktorid seda enim mõjutavad, et ennetada elukestvaid kroonilisi haigusi.

Üldtunnustatud on teadmine, et toiduga saadavate vitamiinide ja mineraalainete kombinatsioonidel on mõju kehamassi kujunemisele, siiski pole lõpuni selge, millistel mikroelementidel on suurem mõju noorukite kaalule. Täiskasvanute uuringutes on kaltsiumi tarbimine näidanud pöördvõrdelist suhet kehamassiindeksiga (KMI) samuti keha rasvasisalduse, vööümbermõõdu, insuliini resistentsuse ja põletikunäitajatega. Noorukite puhul on seni olnud uurimustulemused vastukäivad, kuid mõned uurimustulemused on kinnitanud, et kaltsiumi piisav saamine avaldab positiivset mõju normaalse keha rasvaprotsendi kujunemisele kasvamise ja küpsemise ajal.

Käesolevas uuringus osales Tartu linna erinevatest koolidest 123 noormeest vanuses 13-15 aastat. Valimis olid poisid, kes olid terved, ei kasutanud ravimeid ega toidulisandeid ning osalesid kehalise kasvatuse tundides. Kõik sõid oma igapäevast toitu. Nende kolme päeva menüüd analüüsiti Nutridata programmis, kus hinnati energia, kaltsiumi ja D-vitamiini saamist igapäevase toiduga. Tulemusena selgus, et ainult 15 protsenti poistest sai piisavalt või üle normi päevase toiduga kaltsiumi ja ainult 8 protsenti poistest sai soovitusliku koguse D-vitamiini. Lisaks peab meeles pidama, et puberteet on noorukite luude mineraliseerumise tippaeg, mil koguneb umbes 45 protsenti luumassist, kuhu vajatakse ka kaltsiumi ja D-vitamiini.

Vaadeldi ka verenäitajaid insuliini ja glükoosi ning arvutati insuliiniresistentsuse indeks. Uuriti leptiini – hormooni, mis mõjutab küllastustunnet ja adiponektiini, mis on rasvkoes toodetav hormoon ning mille tase on rasvumise puhul langenud.

Uuringu tulemusel selgus, et keha rasvaprotsent, keha rasvamass ja leptiini tase oli madalam neil, kes tarbisid piisavas koguses kaltsiumi. Hormooni leptiini ja kaltsiumi seos vajab veel edasiseid uuringuid. Insuliiniresistentsuse ja adipotsüütide ehk rasvarakkude arvus seost kaltsiumi tarbimisega ei tuvastatud. Tartus läbiviidud uuring on üks väheseid, mis aitab mõista võimalikke seoseid tarbitava kaltsiumi koguse ja rasvumise vahel kasvu ja küpsemise ajal, mis arvestab ka füüsilist aktiivsust, energia tarbimist, keha koostist ja vere biokeemilisi väärtusi.

Uurimismeeskonna juhiks oli Tartu Ülikool Spordibioloogia osakonna Treeninguteaduse professor Jaak Jürimäe. Spordibioloogia osakonna teadurid Evelin Mäestu, Liina Remmel ja Priit Purge. Meeskonda oli kaasatud ka Tartu Ülikooli Lastekliiniku juhataja, pediaatria professor Vallo Tillmann ja füsioterapeut Eva Mengel, kelle doktoritöö käsitles samuti ülekaaluliste poiste puberteediperioodi muutusi luutiheduses ning seoseid keha koostise ja põletiku biomarkeritega.

Tagasi üles