/nginx/o/2018/10/22/11517905t1h1ccd.jpg)
Kiire elutempo, ühiskondlik surve, erinevad kohustused ja olukorrad tekitavad meile stressi. Tugev stress ja uskumine selle kahjulikku mõjusse suurendab suremusriski. Teadlased on aga stressi uurides teinud avastuse, et kui me muudame oma suhtumist stressi, muutub meie keha stressireaktsioon tervislikumaks.
Ameerika Ühendriikides jälgiti kaheksa aasta jooksul 30 000 täiskasvanut. Uuringu alguses paluti osalejatel hinnata stressitaset eelneva aasta jooksul. Samuti küsiti osalejate uskumust stressi kohta ehk kas nad peavad stressi oma tervisele kahjulikuks. Järgnevatel aastatel võrreldi küsitlusandmeid surmaregistriga.
Selgus, et oma stressitaset kõrgena hinnanud inimeste suremus oli 43 protsenti suurem. Kuid see käis vaid nende inimeste kohta, kes pidasid stressi tervisele kahjulikuks. Kõrge stressitasemega inimesed, kelle jaoks stress ei olnud kahjulik, olid katsealuste hulgas (sh madala stressitasemega inimesed) madalaim suremusriskiga. Seega järeldasid teadlased, et enneaegset surma ei põhjusta mitte stress, vaid uskumus selle kahjulikkusesse.
Meie keha reageerib stressile kloppiva südame, kiirema hingamise ja higistamisega. Reeglina tõlgendame neid füüsilisi muutusi ärevusena või märgina sellest, et me ei tule pingega kõige paremini toime. Harvardi Ülikooli poolt läbi viidud uuringus paluti inimestel enne sotsiaalse stressi testi muuta oma suhtumist – tõlgendada tavapäraseid stressisümptomeid abistavatena ehk südamekloppimine valmistab keha ette tegutsema ja kiirem hingamine varustab aju paremini hapnikuga. Uuringus osalejad, kes tõlgendasid stressi sooritusvõimele kaasa aitava tegurina, olid kokkuvõttes vähem stressis ja ärevad, aga samas enesekindlamad. Samuti muutus uskumust muutnud inimeste füüsiline stressireaktsioon.
Stressiolukorras reeglina südame löögisagedus kiireneb ja veresooned tõmbuvad kokku. Seetõttu seostataksegi kroonilist stressi südame-veresoonkonna haigustega. Ülalmainitud Harvardi Ülikooli uuringus jäid stressi abistava tegurina tõlgendanud inimeste veresooned lõdvestunuks, kuigi nende süda kloppis. Selline stressireaktsioon on südame-veresoonkonna jaoks palju tervislikum, sarnanedes rõõmu ja vapruse korral kogetavale füüsilisele reaktsioonile.
Stressi puhul on veel üks oluline alahinnatud aspekt – see muudab meid sotsiaalseks. Põhjus peitub hormoonis oksütotsiin, mille teket seostatakse enamasti füüsilise lähedusega. On väheteada fakt, et oksütotsiin on ka stressihormoon, mida ajuripats stressireaktsioonina toodab. Seega ajendab oksütotsiin stressis olles nii tuge otsima kui ka teisi abivajajaid märkama. Oksütotsiin kaitseb lisaks südame-veresoonkonda stressi mõjude eest, kuna hoiab veresooned lõdvestatuna, ning tugevdab südant, sest aitab südamelihasrakkudel uueneda ja parandab stressist tingitud kahjustusi.
Veelgi parem on asjaolu, et oksütotsiini positiivne füüsiline mõju tugevneb sotsiaalse kontakti ja toega. Seega vallandub stressis olles organismis abi otsimise või abikäe ulatamise tulemusel rohkem oksütotsiini. Tulemusena on stressireaktsioon tervem ja stressist taastumine toimub kiiremini.
Ameerika Ühendriikides viidi läbi teinegi uuring, mille raames jälgiti 1000 inimest vanuses 34–93. Taaskord paluti uuringus osalejatel esimesena hinnata stressitaset eelneva aasta jooksul. Lisaks küsiti selles uuringus osalejatelt, kui palju on nad aidanud sõpru, naabreid või oma kogukonna elanikke. Järgneva viie aasta jooksul võrreldi küsitlusandmeid surmaregistriga. Iga suurem stressirohke kogemus elus (nt rahalised raskused, pereprobleemid) tõstis suremusriski 30 protsendi võrra. Teisi inimesi aidanute stressiga seondatav suremus ei tõusnud aga üldse. Ehk hoolimine suurendas säilenõtkust ehk sitkust.
Kokkuvõttes ei ole stressi kahjulik mõju tervisele paratamatus. Kõik sõltub suhtumisest ja tegutsemisest stressi olukorras. Stressireaktsiooni positiivne tõlgendus muudab meid julgemaks ning stressis olles teistega kontakti otsimine säilenõtkemaks.