Tuntud ajakirjanik teeb elus kannapöörde ja läheb õppima arstiks

Tänavsuu eelmisel kolmapäeval Tartus TÜ loodus- ja täppisteaduste õppehoones, vahetult enne eksami algust. Foto: Erakogu

38-aastane ajakirjanik ja vähiravifondi «Kingitud elu» looja Toivo Tänavsuu alustas üle 20 aasta uuesti keskkoolis bioloogia ja keemia õppimist ning pääses edukalt Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. 

Ajakirjanik Tänavsuu rajas 2014. aastal eraalgatusliku vähiravi toetusfondi «Kingitud elu», millega on viie aasta jooksul toetatud juba ligi 700 Eesti inimese ravi. Sellest aastast alustab 17 aastat ajakirjanikuna töötanud mees arstiõpinguid. Tänavsuu kirjeldab oma teekonda vähiravifondi Facebooki kontol avaldatud postituses:  

Head sõbrad, aitäh teile kõigile, kes hoidsite mulle kõvasti pöidlaid. Väga ilusti hoidsite, sest bioloogiaeksam õnnestus üle ootuste hästi, pääsesin kindlalt Tartu Ülikooli ja asun sügisest arstiteaduskonda õppima. 38-aastasena. Arstiks. Päevaõppes. Kuus aastat + residentuur.

Selline igatsus tekkis eelmise aasta kevadel. Mõningaid asju on raske täpsemalt seletada. 

Kuna gümnaasiumi lõpetasin ja riigieksamid sooritasin 20 aastat tagasi (1999, Tallinna Arte Gümnaasium - tervitan klassivendi ja -õdesid), siis need ei läinud enam arvesse. Arstiteaduskonda pääsemiseks oli tarvis teha väga edukalt bioloogia või keemia erialakatse (valikvastustega test). Häda seisnes selles, et ma ei mäletanud kummastki ainest eriti midagi. Mõisteid fotosüntees ja DNA teadsin aga nende sisu häguselt. Et elu seisneb valkude töös, seda ei teadnud. Oleksin igale bioloogiaalasele küsimusele vastanud: «muidu ei saaks elada». 

Alustasin nullist. Laenutasin VHK raamatukogust põhikooli ja gümnaasiumi bioloogiaõpikud ning töötasin need kahe nädalaga läbi. Käisin juulis 2018 Tartus eksamil ära ja sain 56 punkti. «Odakaar» jäi lühikeseks ja ma ei pääsenud õppima. Oli tarvis skoorida vähemalt 85 punkti, et mingitki lootust omada. 

Aga igatsus ei kadunud. Uskusin seda elukestva õppe värki ja et «vanamees» tuleb toime. 

Leidsin väga hea bioloogiaõpetaja Kersti Veskimetsa, kes õpetab Tallinna Reaalkoolis (paremat õpetajat annab teil otsida, reaalikad!). Tänan oma kunagist geograafiaõpetajat Ene Saart, kes reaalkooli direktorina lubas mul üle 20 aasta «keskkoolipinki naasta»: osalesin alates sügisest terve õppeaasta vältel peaaegu kõikides gümnaasiumiklasside bioloogiatundides. Täitsin töölehti ja töövihikut, tegin kontrolltöid. Koolitundidele lisandus ligi 100 bioloogia eratundi. 

Olen supertänulik õpetaja Kerstile, kes ladus mulle korraliku bioloogia-vundamendi, jaksas ja viitsis minuga jännata. 

See foto on tehtud eelmisel kolmapäeval Tartus TÜ loodus- ja täppisteaduste õppehoones Vanemuise 46, vahetult enne eksami algust. Konkurents arstiteaduskonda oli ulmeline: ligi 600 kandidaati 185 kohale. Huviliste hulgas terve rida sündinud geeniusi: värskeid kuldmedaliste, matemaatika riigieksami 100 protsendile tegijaid, Oxfordi ja Cambridgei uste jalaga lahti lööjaid jt. Noored on ikka jube andekad ja nutikad. 

Eksam osutus parajaks pähkliks, kuid mees oli ikkagi tippvormis. Valitses rahu ja teadmine, et seekord tuli palju pikem odakaar. 

Väike värelus siiski jäi: pikk küll aga kas ikka piisavalt pikk? 

Ja siis, mõni päev hiljem, tuli vastus: mul läks üle ootuste hästi. Sain 91 punkti 100st võimalikust, mis oli eksami 5.tulemus. Oleks läinud pareminigi kui poleks teinud mõningaid väga tobedaid vigu (kõik ju teavad, et lagunevaid taimi ei söö mitte herbivoorid, vaid tetrivoorid ning glükolüüsis tekib ühest glükoosimolekulist kaks püruvaati, kaks ATPd ja kaks NADPHd). 

Eksami tulemusega paigutati mind üldises pingereas 151.kohale. Olin kindlalt sees. Ja muidugi üliõnnelik, et töö kandis vilja. 

Nüüd saab kõik olema uus septembrikuus. 

Tänan kõiki, kes on hoiatanud, et ei saa olema kerge. Muidugi ei saa. Ja ei peagi. Töö alles algab. Keemias pean kõvasti tasa tegema (kas keegi teab mõnda head õpetajat?) Aga ma saan hakkama. Jumal on kinkinud mõistust, tähelepanuvõimet ja kannatlikkust. Pere toetab tuliselt. Kas onkoloog, kirurg, perearst, günekoloog või keegi muu, seda ma muidugi ei oska veel öelda. 

Naudin õppimist, edasi liikumist, pingutamist, tegutsemist. 

Olen töötanud 17 aastat ajakirjanikuna, sellest 12 aastat Ekspressis. Usun, et kirjutan edaspidigi toredaid uurivaid lugusid, kuid kindlasti mitte iga nädal. Ekspressis on kahtlusteta Eesti parimad ajakirjanikud, keda ikka imetlen: Sulev, Tarmo, Mikk,Kirsti, Madis, Krister ja mitmed teised. Üksjagu häid asju olen aastate jooksul kirjutatud, aga kusagilt jääb justkui kogu aeg vajaka: see odakaar ei ole kunagi piisavalt pikk. Samas teisest küljest puutun viimase kuue aasta jooksul läbi vähiravifondi tihedalt kokku abivajajate, haiguste, kannatuste, tervise ja meditsiiniga...

Loomulikult jääb täistuuridel kestma kogu töö vähiravifondiga, et kõik abivajajad saaksid jätkuvalt neile vajaliku elupäästva ravi ja lootuse. Fondil on fantastilised vabatahtlikud, annetajate, toetajate, fännide kogukond kasvab kiiresti. See oda lendab imeliselt. 

Tänan veelkord kõiki, kes on protsessile kaasa elanud. Soovin soojemat suve, unistuste täitumist ja kordaminekuid.