Emeriitdotsent selgitab: kas toidulisandeid on vaja võtta?

Enamiku mikrotoitainetest saame toidust hästi kätte. Erandiks on kaks vitamiini, mille lisatarbimise suhtes ollakse ühel meelel: need on vitamiin D ja foolhape. Foto: Nicole Langener / PantherMedia / Nicole Langener

Kui ma esimest korda üle kolmekümne aasta tagasi USA-sse sõitsin, peatusin peres, kus peremees tarbis iga päev kümmekond erinevat toidulisandit. Eestis oli sel ajal toidulisandite valik väike ja tarbimine tagasihoidlik. Nüüd on olukord muutunud – toidulisandite valik on meil mitmekesine ja nende tarbimine märgatavalt suurenenud.

Kõige enam tarbitakse toidulisandeid endiselt USA-s. Seal tehti ka 2018. aastal tarbijauuring toidulisandite kasutamise kohta ning selgus, et kui kümme aastat varem kasutas USA täiskasvanutest 65 protsenti toidulisandeid, siis 2018. aastaks tervelt 75 protsenti. Enamkasutatavad toidulisandid olid vitamiinid ja mineraalained, kuid üha populaarsemaks muutusid taimse päritoluga toidulisandid, näiteks kurkum. Vaatamata üha suurenevale toidulisandite kriitikale, oli tarbijate usaldus toodete vastu endiselt tugev – ligi 87 protsenti USA täiskasvanutest usaldasid toidulisandeid ja kulutasid aastas üle 30 miljardi dollari nende ostuks.

Euroopas kasutatakse toidulisandeid tunduvalt vähem, põhjapoolsetes riikides rohkem ja lõunas vähem. Samuti on erinevus naiste ja meeste vahel. Ühe uuringu kohaselt tarbiti toidulisandeid kõige vähem Kreekas (meestest kaks protsenti ja naistest seitse protsenti). Rohkem toidulisandeid tarbiti Taanis, kus 51 protsenti meestest ja 60 protsenti naistest olid toidulisandite kasutajad. Uuring näitas, et taanlastel toidulisandeid nii palju tarbida ei ole vaja. Vaid kaks mikrotoitainet oli nii mõnelgi taanlasel vajaka. Need olid vitamiin D ja raud. Viimane on veidi kummaline, kuna taanlane sööb keskmiselt head raua allikat - liha - ligi 90 kilogrammi aastas. Hiljuti avaldatud uuringu kohaselt tarbivad Soomes pooled meestest ja kaks kolmandiku naistest toidulisandeid.

Mis on toidulisandid?

Maailma eri regioonides võib toidulisandite definitsioon olla erinev, kuid EL maades kehtivad toidulisanditele ühtsed nõuded. Toidulisand on toit, mis on ette nähtud tavatoidu täiendamiseks, kuna on teatud ainete, näiteks vitamiinide, mineraalainete jt. kontsentreeritud allikaks. Toidulisandeid on ette nähtud tarbimiseks väikeste annustena. mistõttu turustatakse neid kapslite, tablettide, pulbrikotikeste või muul sarnasel kujul. Toidulisandite kohta on vaja esitada kohustuslik toitumisalane teave. Sealjuures on näidatud mitu protsenti päevasest toitumissoovitusest toidulisand moodustab.

Toidulisanditele on keelatud omistada haigusi ravivaid, leevendavaid või ennetavaid omadusi. Samas on teada, et näiteks mõne vitamiini puudus võis minevikus, ja miks ka mitte tänapäeval, tekitada tõsiseid haigusi, mida ravitakse just vitamiinide manustamisega. See tähendab, et vitamiine ja mineraalaineid saab turustada ka ravimitena ja sellisel juhul on need vitamiinivaeguste ja teatud haiguste ravimiseks või leevendamiseks.

Kõige paremaks mikrotoitainete allikaks on toit

Toitumisteadlaste arvamusel on kõige paremaks mikrotoitainete allikaks toit. Erandiks on kaks vitamiini, mille lisatarbimise suhtes ollakse ühel meelel. Need on vitamiin D ja foolhape. Vitamiin D toidulisandina on vajalik lastel, rasedatel, rinnaga toitvatel emadel aga ka eakatel. Seda eriti põhjapoolsetes maades, kus päikesepaistet on vähe. Foolhapet vajavad aga loote väärarengute vältimiseks rasedad ja naised, kes plaanivad pere juurdekasvu.

Kahjuks ei toitu kõik inimesed tervislikult ja mitmekülgselt. Et aga tänapäeval arenenud tööstusriigis veel skorbuuti võib esineda, on suur üllatus. Nimelt avastasid Austraalia tervisetöötajad hiljuti mitmed skorbuudijuhtumid, kui hakati uurima miks mitmete patsientide haavad ei paranenud. Vereanalüüsi põhjal selgus, et põhjuseks oli vitamiin C puudusest tekkinud skorbuut. Toidusedeli uurimisel avastati, et mõned neist ei söönud peaaegu üldse värskeid puu- ja köögivilju, teised aga töötlesid neid termiliselt hävitades nii suure osa askorbiinhappest.

Põhjamaade toitumissoovitused kinnitavad, et teatud ajal ja teatud elanikkonna gruppidele, kui nende toit ei sisalda kõiki vajalikke toitaineid, on soovitav toidulisandite tarbimine. Näiteks võivad toidulisandeid vajada eakad, kelle toiduenergia vajadus on väiksem.

Igal juhul on soovitus, et kui tarbida toidulisandeid, siis nende sisaldus peaks olema lähedane toitumissoovitustes esitatud kogustele. Vältima peaks kõrgeid doose.