Ravimata ortodontiline probleem võib viia raskete tagajärgedeni

Kui hambumus on kehv ja seda pole ravitud, võivad tekkida kaasuvad probleemid mälumislihaste ja alalõualiigesega.

FOTO: Wavebreakmedia ltd / PantherMedia / Wavebreakmedia ltd

Tartu Ülikooli hambaarstiteaduse instituudi juhataja, mälumisfüsioloogia dotsent Ülle Voog-Oras tõdes Kuku raadio saates «Kuue samba taga», et tänu ennetustööle on 50–60. eluaastates patsientidel praegu rohkem hambaid suus, kui oli aastakümneid tagasi.

Hambad on organismi osa, mille eest tuleb terve elu hoolitseda – ravida, vajadusel proteesida jne. Selleks on praegu palju võimalusi, mis aitavad hoida inimese elukvaliteeti. Kui hambumus on kehv ja seda pole ravitud, võivad tekkida kaasuvad probleemid mälumislihaste ja alalõualiigesega. Selle murega tegelemine võib nõuda juba kirurgilist sekkumist.

Ka ajad ja võimalused on teised. Väga palju on juurde tulnud uusi meetodeid, tänu millele saab säilitada hammaskonna terviklikku funktsiooni. «Enam ei ole ainult plaatproteesid. Praegu pannakse rohkem rõhku näiteks nii hambakroonidele kui ka implantaatidele,» tõses dotsent.

Hambaarst lisas, et iga võõrkehaga harjumine võtab aega, nii ka proteesidega: «Alguses on kõigil ebamugav. Esialgne hambaproteesidega harjumine võtab aega umbes nädal. Kuu ajaga peaks inimene nendega juba harjunud olema.»

Voog-Orase kinnitusel on väga palju inimesi, kes on otsustanud oma hambaid mitte asendada, arvates, et tulevad ka ilma nendega toime. Hammas on aga organ, mis on meiega kehaga lahutamatult üle vereringe seotud. Terviseriskide vähendamiseks tuleb nende eest ka hoolt kanda. «Teiselt poolt on aga palju neid, kes käivad regulaarselt hambaarsti juures ja panustavad oma hammaste ja suu korrashoidu ning korrigeerivad näiteks oma plaatproteese. Nende tulemus on kiiduväärt,» tunnustas arst. Nende inimeste hambumuskõrgus on paigas ja sellest tulenevalt ka näokuju teistsugune võrreldes nendega, kel hambad puuduvad. «See kõik mõjutab inimeste elukvaliteeti,» tõdes Voog-Oras.

Kui lapsed vajavad lisaks tavapärasele hambaravile ortodontilist ravi, siis on oluline sellega tegeleda. Lastele on hambaravi Eesti Haigekassa poolt 19. eluaastani tasuta, aga teatud ortodontilised diagnoosid on sellised, kus lapsevanem peab ravi eest ise tasuma.

«Tegelen igapäevaselt inimestega, kellel on ravimata ortodontilisest probleemist tekkinud mured mälumislihaste ja alalõualiigesega. Kui nende muredega patsient vanemasse ikka jõuab, siis need probleemid aastatega süvenevad. Siis ei kuulu raviskeemi ainult hammaste asendamine, vaid asendada tuleb ka alalõualiigest,» ütles hambaarst, lisades, et alalõualiigese proteesidel on omaette raviskeem ja füsioteraapia, mis paneb liigese liikuma nii nagu peab.

Kas inimene vajab elukvaliteedi säilitamiseks alalõualiigese asendamist või mitte, sõltub patsiendi olukorrast. «Noa alla minek on kaalutletud otsus. Meil on rahvusvahelised klassifikatsioonid, mida järgime. Teatud etappidel püütakse patsienti ravida konservatiivselt, kui neist ei piisa, siis kirurgiliselt,» ütles Voog-Oras.

Dotsent rääkis, et tema jaoks oli viimane suurem samm Eesti meditsiinis see, kui selle aasta kevadel tehti suu-, näo- ja lõualuukirurgia dotsent Oksana Ivaski eestvedamisel Eesti esimese alalõualiigese asendamise operatsiooni ehk üks patsient sai endale alalõualiigese proteesi. Hinnanguliselt võiksid Eestis kõnealust operatsiooni vajada kuni kümme patsienti aastas.

Voog-Orase sõnul püüavad Eesti hambaarstid ja hambaarstiteadlased käia maailmaga ühte sammu ja püüavad rohkem panustada ennetusse: «Paraku on asi suuresti rahastuse taga. Kui seda oleks rohkem, saaks seda veel rohkem esirinda sättida.»

Artikkel põhineb Ülle Voog-Orase intervjuul Kuku raadio saatele «Kuue samba taga». «Kuue samba taga» on rahvusülikooli 100. sünnipäevale pühendatud saatesari. Saadet saab Kukust järelkuulata.

Tagasi üles