Kuidas kodus leiduv tolm meie tervist mõjutab

Suurendatud pilt tolmulestadest. Foto: Shutterstock

Teada saamaks, kuidas keskkond tervisele mõjub, vaatavad uurijad iga tegurit, millele inimene elu jooksul eksponeeritud on: passiivsest suitsetamisest lähedal asuva tehase tossutamiseni. Taoliste väliste mõjude komplekti nimetatakse eksposoomiks. Tolm on eksposoomi oluline osa ning meie teadmised sellest on veel üsna hägused.

Geokeemik Gabriel Filippelli kirjeldab ajakirjas The Conversation, kuidas nad laboris eksposoomi uurivad. Tolmuanalüüsi projektis (ingl 360 Dust Analysis) osalejad saadavad oma tolmukoti suletavas kotis nende laborisse. Kolmandik kodusest tolmust tekib majapidamises endas. Selle koostisosad sõltuvad kliimast, maja ehitusviisist ning selle elanike koristamis- ja suitsetamisharjumustest. Nii on iga kodu tolmu koostis erinev.

Üks osa tolmust on inimeste ja koduloomade naharakud. Tolmulestad söövad seda. Nii tolmulestad kui ka naharakud on inimese jaoks tugevad allergeenid.

Üsna kindel on, et tolmus on ka lagunenud putukad, toidukübemed (eriti köögis), tekstiilikiud ja peened osakesed suitsetamisest ja tahkete osakeste saaste. Segus on ka inimeste loodud kemikaalid. Tootjad on kümnendite kaupa töödelnud riideid ja mööblit leegiaeglustitega ja pinnakaitsevahenditega. Mõni aeg tagasi olid need ka mööblis ja laste magamisriietes. Siis hakati neid aga leidma inimeste verest ja kudedest. Isegi vastsündinute puhul avastati, et nad olid neile ainetele üsas eksponeeritud. Need kemikaalid jõudsid inimestesse peamiselt koduse tolmu sisse hingamisel või allaneelamisel.

Praegu käib suur hulk uurimisi, et teha kindlaks nende kemikaalide mürgine mõju inimestele. Selleks arendatakse välja uusi tehnikaid. Näiteks silikoonist käevõrud aitavad sarnaselt nahale uurida, millised kemikaalid meie kehadesse jõuavad.

Koduse tolmu võimaliku mürgisuse vähendamiseks saab hoida sisekeskkonda loomadeta ja kiududeta. Üks mure on aga ka mitmetele kodus kasutatavatele desinfitseerimisvahenditele tekkinud antimikroobne resistentsus. Näiteks on leitud, et tavaline käteseebi koostisosa triklosaan on kõrgelt seotud tolmus leiduvate antibiootikumiresistentsete geenidega, mis on ilmselt pärit kodus ja tolmus elavatelt bakteritelt. See on tingitud korduvast bakterite ja teiste mikroobide hävitamisest, mis kasvavad ja paljunevad kandes resistentseid geene.

Kaks kolmandikku kodusest tolmust tuleb kaasa väljast meie jalgade ja lemmikloomakarvadega. See paiskub koju läbi lahtiste akende, uste ja ventilatsioonide. Selle suurus ja koostis on varieeruv. Plii kui potentne neurotoksiin on üks levinumaid väliste allikatega seotud ohte. See on sajandi jooksul paiskunud tööstuslikest allikatest, pliid sisaldava bensiiniga töötavatest sõidukitest ja lagunenud pliibaasil värvidest pinnasesse ja tolmu. Vahel on selle tase lausa äärmuslikult ohtlik.

Pliiga saastunud pinnas ja sellest tekkinud tolm on tugevalt seotud laste pliimürgitusega. Plii võib alles areneva ajuga lapsi püsivalt kahjustada. Mürgituse ennetamiseks on teadlased keskendunud lihtsasti tuvastavatele allikatele nagu kooruv värv või pliist veetorud, kuid pinnase ja tolmuga seonduvad probleemid on vähem teada. Uurijad on hiljuti leidnud seoseid õhu ja laste vereanalüüside pliitasemete vahel. Mitmed uurimisgrupid vaatavad nüüd, kuidas plii kodudesse jõuab ning sisetingimuste eksposoomi osaks saab. Teadlased muretsevad, et «parem elu keemiaga» võib tolmu kaudu inimtervisele mitmeid ootamatuid mõjusid omada. 

Välisriiete ja kingade toas ära võtmine on üks range soovitus ja viis vähendada kokkupuudet väliste saasteainetega. 96 protsendil kingadest on väljaheitebakterite jäägid. Rohkem kui 90 protsenti nendest bakteritest kantakse põrandale. Lisaks on neil vähki põhjustavad mürgid asfaltijääkidelt ning sisenõrenäärmesüsteemi mõjutavatelt murul kasutatavatest mürkidest.