Geokeemik Gabriel Filippelli kirjeldab ajakirjas The Conversation, kuidas nad laboris eksposoomi uurivad. Tolmuanalüüsi projektis (ingl 360 Dust Analysis) osalejad saadavad oma tolmukoti suletavas kotis nende laborisse. Kolmandik kodusest tolmust tekib majapidamises endas. Selle koostisosad sõltuvad kliimast, maja ehitusviisist ning selle elanike koristamis- ja suitsetamisharjumustest. Nii on iga kodu tolmu koostis erinev.
Üks osa tolmust on inimeste ja koduloomade naharakud. Tolmulestad söövad seda. Nii tolmulestad kui ka naharakud on inimese jaoks tugevad allergeenid.
Üsna kindel on, et tolmus on ka lagunenud putukad, toidukübemed (eriti köögis), tekstiilikiud ja peened osakesed suitsetamisest ja tahkete osakeste saaste. Segus on ka inimeste loodud kemikaalid. Tootjad on kümnendite kaupa töödelnud riideid ja mööblit leegiaeglustitega ja pinnakaitsevahenditega. Mõni aeg tagasi olid need ka mööblis ja laste magamisriietes. Siis hakati neid aga leidma inimeste verest ja kudedest. Isegi vastsündinute puhul avastati, et nad olid neile ainetele üsas eksponeeritud. Need kemikaalid jõudsid inimestesse peamiselt koduse tolmu sisse hingamisel või allaneelamisel.
Praegu käib suur hulk uurimisi, et teha kindlaks nende kemikaalide mürgine mõju inimestele. Selleks arendatakse välja uusi tehnikaid. Näiteks silikoonist käevõrud aitavad sarnaselt nahale uurida, millised kemikaalid meie kehadesse jõuavad.
Koduse tolmu võimaliku mürgisuse vähendamiseks saab hoida sisekeskkonda loomadeta ja kiududeta. Üks mure on aga ka mitmetele kodus kasutatavatele desinfitseerimisvahenditele tekkinud antimikroobne resistentsus. Näiteks on leitud, et tavaline käteseebi koostisosa triklosaan on kõrgelt seotud tolmus leiduvate antibiootikumiresistentsete geenidega, mis on ilmselt pärit kodus ja tolmus elavatelt bakteritelt. See on tingitud korduvast bakterite ja teiste mikroobide hävitamisest, mis kasvavad ja paljunevad kandes resistentseid geene.